Sisukord
Majandus
Tänane leht
08.10.2016
Eesti Juna näitab end taas külalistele Mälestuskivi kolonel Seimanile Mulgimaa pealinnas pakkus presidendist rohkem elevust Evelin Pangakonto loomine video abil eeldab määrust Kaljulaidi kantseleid hakkab juhtima Tiit Riisalo IRLis pettunud Jaan Männik arutas koostööd sotsidega President Ilvese portree pandi üles Kadrioru lossis Sõja eest põgenenud lapsed ütlevad esimesi eestikeelseid sõnu (20) Neli lugu Ilvesest Minu keha, minu valik (5) Majandus Twitter otsib päästjat Kel palgatööst kõrini, ronib korstna otsa Välismaa Auhind innustab sõjast väsinud riiki Facebooki-põlvkond läheb kukutama vuntsidega kopraid Arvamus Postimees 1992. aastal: fond Sodeistvije aitab Venemaale Aarne Mäe: Eesti pealinn Narva (2) Ene Pajula veste: mammi meelest on Saueaugul ja Iirimaal nii mõndagi ühist Maire Raadik: operaatorid Väinameres Isegi arst on ekslik Päeva karikatuur: rahupreemia laureaat Ei maksudeklaratsioonile! Kas Euroopa Fuld? Minu keha, minu valik (5) Aimar Ventsel: odinlaste proletaarne protest eliidi vastu (15) Juhtkiri: Nobel avansiks (2) Kultuur Mandelastani mõrvad Tahedat lugemist sajandi tagant Kui aju tahab välja lülituda... Linnulennuline ülevaade Eesti linnadest Eesti kultuuri täheatlas: avalikkuse kujunemise algus Aja auk. Holly tuli Miamist Nädala plaat. Kindel minek Muuseum põllul Tuumhoone tulemine: uus Eesti Rahva Muuseum Kuidas välja kannatada väljakannatamatuid sündmusi? Sport Legendaarsed kiiruskatsed muudavad Saaremaa ralli eriliseks Kangur kaotas meistritiitli Ei mingit aladevahelist vaenu: jalgpalliliidu kõneisik on vollefänn Looduselt antud eeldused ja palju tööd: Alar Seim vormib nüüd ka eestlannast tipptõstjat Mart Seim leidis kangiprobleemile lahenduse Väravate nappus sunnib puurilukke kokku tõmbama Šarapova näotu võitlus tuuleveskitega: tunnistan ennast süüdi, aga... (1) AK Tahedat lugemist sajandi tagant Nädala plaat. Kindel minek Aja auk. Holly tuli Miamist Tuumhoone tulemine: uus Eesti Rahva Muuseum Muuseum põllul Viimane veerg Eesti president on kaine! Kümme head asja Mati ja Volli uued seiklused Peeter Langovitsi tagasivaade: kerkib eliitrajoon Aimar Ventsel: odinlaste proletaarne protest eliidi vastu (15) Georgi Potšeptsov: tõeluse massiline erastamine (1) Akadeemik Ergo Nõmmiste: selle aasta Nobeli teaduspreemiad tulid üllatusena Arko Olesk: Nobeli preemiate kaldus geograafia Arter Miks inimesed ja autod läbi ei saa? Millega laadida akut? Pankadest vändani Tallinnas hakatakse filmiimesid tegema Riikliku tähtsusega restoran Täiuslikud võõrad Antonio: I on Itaalia Sagadi mets mõisaköögis Igaühe jaoks on kuskil keegi, kunagi on kohtumise päev… Frauenpower* tõstab pead Sõiduproov. Helesinine pahandus Volvo V60 Polestar Sport näitab uue presidendi ehedat palet (11) Diana Ingerainen: arst pole rõõmude keelaja Eesti talu astub maailma suurtootjate vastu (2) Sigrid Kõiv: head tüdrukud Forbesi edetabelisse ei jõua Kepid kätte ja kõndima Tükike lennujaama kirevast ajaloost (1) Keha, mille näitamise eest makstakse Seksikas charleston peene käsitööga Meelelahutus Koomiks Sudoku

Eesti talu astub maailma suurtootjate vastu

4 min lugemist
Põhjala teetalu pidajad ema-poega Ly ja Erki Kaasik noppimas metskassinaeri õisi. FOTO: Kristjan Teedema

Otepää kõrgustiku külje all asuv Põhjala teetalu tõestab, et ka ilma maitse- ja lõhnaaineteta saab valmistada maitsvat ja lõhnavat teed – kodumaist ja üdini käsitsi tehtut.

Olukord polnud kiita – ja Ly Kaasik oli selles olukorras sisuliselt üksi. Küsimus seisnes selles, mis saab vanast talukohast, mille tema vanaisa oli ammuilma rajanud: kas jätta see jõude, tühjana seisma või püüda seal midagi ette võtta?

Aga mida?

Siis, küsimuse üle juureldes, meenus Kaasikule (51), kuidas ta nõukogude aja lõpus Tartusse tollasesse EPAsse, nüüdsesse maaülikooli hüdrotehnika inseneriks õppima minnes avastas, et linnas ei leia kuskilt head teed. Sellist, mis oleks ehtsa ja ereda maitsega. «Ainult maal ise taimi korjates sai maitsva tee,» tõdeb ta.

Maal kasvanud naise tollasest tõdemusest, mis polnud Eesti ajaga muutunud, hakkaski mõte idanema. Ja hakkasid peagi idanema ka seemned tema Põhjala talus, mis asub Põlvamaa põhjaserval, Otepää kõrgustiku kaguosas. Nüüdseks on talu nimi muutunud Põhjala teetaluks ning Ly Kaasikust poja Erkiga (29) saanud täiskohaga teemeistrid. Nende toodetud taime- ja marjateed on leidnud koha isegi suurte jaekettide lettidel, näiteks Maksimarketis, Konsumis ja Selveris, ning konkurentidena ei näe nad niivõrd Eesti teisi teevalmistajaid, keda leidub üksikuid, vaid pigem muu maailma suuri teekontserne. Sest just nood võtavad siinsete kaupluste lettidel lõviosa pinnast enda alla.

Kuidas võõramaistele gigantidele vastu saada?

«Hea retsepti ja kvaliteetse toorainega,» vastab Erki, kes on õppinud autotehnikuks, kuid otsustas neli aastat tagasi minna emale tallu appi. Teetalu tegevjuhi ülesanded ongi nüüd tema õlul.

Põhjala teetalu toodangu eripära peitub selles, et erinevalt suurtööstusest ei kasuta nemad maitse- ega lõhnaaineid – odavaid aineid, mille koostist ei pea tootjad isegi avaldama. Lihtne katse, millega tuvastada lisaainete olemasolu, ei nõua muud kui teed rüübates nina sulgemist: kui suus tuntav maitse jääb lahjaks, peaaegu olematuks, on see pelgalt tassi kohal lendlev aroom, millega tootja joojat võrgutab. «Lõhnaaine on jäljendatud maitse,» nendib Erki.

Ei mingeid masinaid!

Äsja, sügise saabudes, andis Põhjala teetalu hektarisuurusel põllul oma viimase saagi kahe meetri kõrguseks sirguv metskassinaeris. Selle hõbejasvioletsetest, tumeda soonestusega õitest saab valmistada «Helesinist laguuni», mis sobib ennekõike kinkimiseks – valmiva tee lilla värv on kõike muud kui argine.

«Helesinine laguun», nagu teistegi Põhjala taluteede retseptid, on nõudnud timmimist. Ly koostas selle algul metskassinaeri ja aedtilli segust, kuid Erki leidis, et «nii see ei lähe – see oli soolane». Ly soostus: jah, see polnud üldsuse maitse. Aedtill sai asendatud piparmündiga. Nüüd on õrnalt mündise maitsega «Helesinisest laguunist» saanud tee, mis kogunud ostjailt rohkesti kiitust.

FOTO: Kristjan Teedema
Õied kannu ja kuum vesi peale – nii saab violetse tee. FOTO: Kristjan Teedema

Kogu tootmine, mis sai alguse koduköögist, käib siiani talus, ja käsitsi. Ly köidab heleda paelaga korvi vööle ja veedab tunde, noppides ökopõllul taimedelt õisi. See on tema lemmiktegevusi. Ja selles tegevuses on oma nipid, kuidas korjata näiteks üheksavägist võimalikult kiiresti võimalikult palju. Talumaja avaras suvetoas asub laoruum, kus puidust riiulitel lebavad läbipaistvates kottides kuivatatud õied. Väljast roheliseks võõbatud puuküttega kuivati asub talu kõrval, põllu serval. Teisest suurest toast kujundatud tootmisruumis ajab tootmisjuht Elina Laine, heledad juuksed ümber pea palmikusse punutud, kuivatatud õisi kühvlikesega kaalule asetatud pakendisse. Igasse pakendisse läheb neid kuus grammi.

Pakend, mis seal salata, on tähtis. Seepärast saigi see välja vahetatud. Eelmine pakend polnud Erki sõnul piisavalt hermeetiline ning nägi välja nagu kilekott ega sobinud seesugusena kaupluste riiuleile. Teisisõnu: polnud konkurentsivõimeline. Uus, heleda tooniga pakend, mida katab seestpoolt imeõhuke alumiiniumkiht, on seevastu õhukindel, kaitseb sisu valguse eest ning on taassuletav.

Kuidas avada uksi?

Ega teeturul ole lihtne löögile pääseda, eriti kui alustad ihuüksi, nagu tegi Ly üheksa aastat tagasi. Ta käis koolitustel, et õppida, kuidas toodangut pakendada, müügile saada ja määrata hinda. Ta alustas laatadel, kus enamasti oli inimestel esimene küsimus: aga mille vastu teie tee ravib? Mitte millegi, sest, erinevalt teistest, ei valmistanud ta ravimteesid, vaid maitseteesid. Võttis aega, et ostjad harjuksid: kõik teed ei pea sugugi olema raviomadustega.

Laatadelt jõudsid Põhjala talu teed väikepoodidesse ning pärast seda, kui Erki võttis turundamise enda kanda, avanesid ka jaekettide uksed. «Ketti on raske sisse saada,» tunnistab Erki. «Neil ei ole aega tegelda läbirääkimistega. Algul olid ka lepingutingimused rasked, nõudsid palju investeeringuid ja reklaami.» Sellegipoolest, tänu visale tööle, loodab Erki, et peagi jõuavad Põhjala teetalu teed veel neljandassegi, Rimi ketti.

Teeturu konkurentsis vastupidamiseks ei piisa ainult retseptide timmimisest ja pakendi kaasajastamisest, vaid tuleb ka tootmist laiendada. Nii on Põhjala teetalu asunud tootma marjateesid. See ei ole kerge, sest piisavas koguses marju ei ole Eestis lihtne leida, lisaks tuleb kasutada külmkuivatust, sest ainult nii säilib marja tõeline maitse; aga see tehnoloogia pole odavate killast.

Selleks, et Põhjala teetalul toorainet jätkuks, annavad oma panuse ka paar väikeettevõtjat, samuti kuus eraisikut. Aga abi on siiski rohkem vaja, kui seni jagub. Nii jääb kaks võimalust: kas leida Eestis veelgi rohkem taimekasvatajaid või suurendada oma põllumaad. Ly ja Erki Kaasik eelistavad esimest võimalust. Nagu Erki ütleb: «Me peame end ikkagi teemeistriteks. Me ei taha keskenduda kasvatamisele.»

Aga nobedate näppude abita, tõdeb ta – olgu jutt enda või teiste omadest –, pole nii või naa lootustki, et väike teetalu Lõuna-Eestis suurtele teetöösturitele vastu saaks. Eriti kui nood suudavad odavate lõhna- ja maitseainetega inimesi ära petta.

Teeaeg Põhjala teetalus on käes. FOTO: Kristjan Teedema

Rikkalik valik

Põhjala teetalu toodang jaguneb kaheks, taimeteedeks ja marjateedeks.

Taimeteed, nagu nimetuski ütleb, valmistatakse taimedest. Põhjala teetalu tuntumad taimeteed on näiteks «Helesinine laguun» ja «Jõulusoojus», mis sobivad kinkimiseks.

Marjateed jagunevad mündiseks, roheliseks ja mustaks teeks.

Mündise tee retsept koosneb piparmündist ja eri sorti marjadest.

Nii rohelise kui ka musta tee tegemiseks kasutatakse teepõõsalehti, mida saab enamasti Jaapani ja Hiina teefarmidest, ning marju.

Musta tee saab siis, kui hoida närvutatud teepõõsalehti soojas niiskes keskkonnas: vallandunud fermentide toimel lehed tumenevad.

Rohelise tee saab siis, kui töödelda teepõõsalehti veeauruga: sedasi säilib tee algne roheline värvus, lehtedes sisalduvad ühendid ei lagune.

Puhas eestimaine tee on purgis. FOTO: Kristjan Teedema

Mis on marjatee põhjas?

Kuna marjatee tegemiseks kasutatakse erisuguseid marju, näiteks maasikaid, vaarikaid ja musti sõstraid, on paratamatu, et teetassi põhja koguneb väike kiht sagu. See on viljaliha, mis tekitab joojates sageli segadust, mida sellest arvata ja mida sellega peale hakata.

Erki Kaasik seletab: «Viljaliha on tõesti paljudele harjumatu. Aga see on toitev, sisaldab vitamiine. Meie toodete piltidel on marjatee valatud piklikesse klaasidesse, kus on pika varrega lusikas. Viljaliha vajub põhja ning enne joomist tuleb see põhjast lusikaga üles tõmmata. Viljaliha tulebki ära juua, mitte seda saguna võtta.»

Seotud lood
07.10.2016 10.10.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto