Sotsioloog M. L-i juhtum. Küsimus kõlas järgmiselt: kui teise kultuuri esindajatelt, kes asuvad elama Euroopasse, ei ole õige seadusega nõuda oma kultuurinormidest (nt burkast) loobumist, siis kas on õige keelata neil tapmast oma patustanud naisi, mis on samuti kultuurinorm? Loogiline vastus olnuks taas eitav, sest kui eelduseks on kultuurinormide puutumatus, ei saa keelata ka kultuurinormilist hukkamist. Et sellist kommet Euroopas siiski keelustada, tuleks muuta eeldust ja sõnastada see ümber: kultuurinormidest loobumist võib siiski seadusega nõuda, millele järgneks selgitus, kus selline nõue on õigustatud, kus mitte. Millest selguks ühtlasi, kummale poolele tuleks liigitada burka. Kuid sotsioloog M. L. ei suutnud vastata ja andis pika usutlemise peale mõista, et tapmise keelamine on ju enesestmõistetav. Milles peitus kapitaalne loogikaviga, sest leidub kultuure, kus tapmine on lubatud, ja kui kui seada eesmärgiks multikulturalism ja kõigi kultuurireeglite võrdsus, siis ei ole miski enam enesestmõistetav, vaid kõik on suhteline. Millest järeldub, et meile jääb vaid kaks võimalust: peame kas ebatruude naiste kividega surnuks pildumist «tolereerima» või siis julgema välja öelda, et ei, see on kõigile keelatud, kultuuritaustast sõltumata, sest siin maksavad meie reeglid – sel lihtsal põhjusel, et siin maksavad meie reeglid. Seda ei suutnud sotsioloog M. L. välja öelda, sest siis tulnuks tema põhimõtete kokkusobimatus ilmsiks.

Lauri Vahtre: pöördume sallimatust liberalismist tagasi vabameelsuse juurde