R, 9.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Nädala plaat. Kindel minek

Janar Ala
, toimetaja
Nädala plaat. Kindel minek
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Elephants From The Neptune
Elephants From The Neptune Foto: Pressimaterjalid

Elephants From The Neptune

Oh No

Birdeye Entertainment

Hinne: 4

Elephants From The Neptune teeb muusikat, mida mulle sageli kuulata meeldib. Ise on nad seda nimetanud desert boogie ja see on pädev nimetus küll.

Kunagi saabus toimetusse ajakirja Mojo vahel plaat, mis sellist desert boogie’t sisaldaski. Võimalik, et plaadi ühisnimetajaks oli see, et kõik artistid seal olid kuidagi seotud Queens Of Stone Age’i tüübi Josh Homme’iga, kelle üks projekte kannab ka nime Desert Sessions. Kuna ma sageli plaate kilest välja ei jaksa võtta, sest see on kohutav tegevus ja viib viimasedki närvid, sisestasin viimase kui ühe nendest nimedest Youtube’i ja siis kuulasin-vaatasin. Plaadi tase oli küll kõikuv, aga kui ajakirja Mojo vahel ilmuks taas selline plaat, kordaks ma protseduuri uuesti.

Elephants From The Neptune oleks võinud ilmselt iga oma uue plaadi looga seal esindatud olla ja tase oleks vähem kõikunud. «Oh No» sisaldab juba pealkirjas sellist natuke keel-põses-olekut sisaldavat hoiakut. Ehkki nende muusika ei ole kuidagi keel-põses, selles ei ole midagi iroonilist ega humoorikat, on ellusuhtumine, mida see muusika väljendab, nii neil kui ilmselt enamikul neist desert-bändidest selline cool ja kerge minekuga. See on muusika, mis laseb minna.

Paar aastat tagasi võitsid nad Tallinn Music Weekil Skype’i auhinna, mis tähendas siis välismaistele asjapulkadele kõige enam meeldinud bändi. Elephants From The Neptune’i kohta võib kenasti kasutada kõiki neid väljendeid, et ei kõla üldse nagu eesti bänd jne, ehkki ma ei tea, kas selliseid jutte enam tänapäeval räägitakse, sest kes ikka enam nagu eesti bänd kõlab. Kui sellised ekspordihuvilisemad eesti bändid tunduvad pigem loomemajanduslikud projektid, siis Elephant From The Neptune’i kohta sama öelda ei saa. Nad on ikka päris bänd. Hea küll, selles mõttes ei ole nad päris bänd, et nad teavad täpselt, mida teevad, ja selles tegevuses sisaldub täpne orienteerumine rokisemiootikas. Nii et mingis mõttes on nad ka fake.

«Oh No» teeb oma desert boogie raamistikus kõik õigesti ja see on ühtlasi ka üks plaadi miinuseid. Plaadi minek on ühtlane, kuid vähe on lugusid, mis teeksid kehasse või pähe selle täiesti oma pesa. Tipphetkedeks on ledzeppelinlik «Heartstopper», hümnilik «Riot Disco» ja korrapäratuma olekuga «Labyrinth». Kõikide nende lugude pealkirjad kirjeldavad ka hästi lugude iseloomu.

Märksõnad
Tagasi üles