R, 9.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Facebooki-põlvkond läheb kukutama vuntsidega kopraid

Vaidas Saldžiūnas
, ajakirjanik
Facebooki-põlvkond läheb kukutama vuntsidega kopraid
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Leedu president Dalia Grybauskaitė parlamendivalimiste eelhääletusel Vilniuses.
Leedu president Dalia Grybauskaitė parlamendivalimiste eelhääletusel Vilniuses. Foto: SIPA/Scanpix

Paar aastat tagasi, kui Leedu president kontrollis uute ministrite inglise keele oskust, naersid ilmselt paljud. Suure osa poliitikute keeletase oli selline, et nad oleksid igas rahvusvahelises lennujaamas ära eksinud – muidugi juhul, kui ligiduses ei oleks mõnd vene keelt kõnelevat lennujaamatöötajat.

Leedulased peavad sotsiaaldemokraadist peaministrit Algirdas Butkevičiust naerualuseks ja kohutavaks avalikuks esinejaks, kelle inglise keele oskus on minimaalne ja kes sedagi vähest kõneleb raske aktsendiga. Kui ta avab suu, et rääkida leedu keeles, ei ole asi parem. Valitsusjuht on tuntud seosetu jutu poolest ja pole harvad juhud, kui ta muudab oma arvamusi avalikult kaks korda päevas, ise seda eitades.

Võimulolijate demagoogia

Valitsevat sotsiaaldemokraatlikku parteid toetavad peamiselt vähem haritud, vaesemasse ühiskonnakihti kuuluvad kodanikud, keda huvitavad miinimumpalk, abiraha ja pensionid. Seega varustab Butkevičius rahvast täpselt selliste lubadustega. Samal ajal lahkuvad töökohad ja inimesed Leedust – migratsiooninäitajad on nelja aasta suurimad, valitseval parteil ei ole aga ambitsiooni ega strateegiat, kuidas selles suhtes midagi ette võtta.

Samal ajal üritab sotsiaaldemokraatide koalitsioonipartner Tööpartei, mille taga on kurikuulus vene juurtega ärimees Viktor Uspaskich, mängida valimistel põgenikevastasele kaardile. Seda hoolimata tõsiasjast, et Lääne-Euroopa üle ujutanud migrantide massiline laine ei mõjuta Leedut mitte kuidagi.

Väga paljud migrandid on juba läinud edasi kas Rootsi, Saksamaale või teistesse jõukamatesse riikidesse. See käib sama mustri järgi, mis leedulaste endi riigist lahkumine.

Tegelikult võiks leedulased Eesti juba sel nädalal kinni püüda. Pärast nelja pettumust valmistanud aastat vasakpoolse valitsuskoalitsiooni juhtimise all on leedulastel võimalik viimaks oma hääl anda. Homseks lubatakse küll vastikut ilma, kuid see ei ole ainus põhjus, miks valimisaktiivsus võib jääda väheseks.

Õhus on ainult üks küsimus: kelle poolt hääletada? Noorema põlvkonna lootus Liberaalsesse Liikumisesse kustus juba mitu kuud tagasi, kui erakonna liidri Eligijus Masiulise kodust leiti 106 000 eurot, mida ta hoidis viinapudeli ümbriskarbis.

Uurijad leidsid tema elamisest veel teadmata päritolu raha. Masiulis luiskas avalikult, et need olid tema säästud ja laen, et mere ääres kinnisvara osta. Isegi tõsiusklikud liberaalide toetajad raputasid uskumatusest pead.

Vahed väga väikesed

Meeleheitlikud sõnad, nagu «Nad kõik on varaste kamp!», võivad tuua kaasa valimiste eiramise. Vaatajad vangutavad kandidaatide esinemist vaadates häbi pärast pead. Teemad pole kuigi ambitsioonikad ja paljud kandidaadid näevad välja nii haledad, et paistavad tulevat otsekui Venemaa kohalikest debattidest.

Kuid aegamööda on asjad muutuma hakanud, ehkki vaid mõni nädal tagasi paistis muutus võimatu olevat. Peale Masiulise korruptsiooniskandaali uskusid paljud, et valitsuse vahetumine ei ole tõenäoline. Valitses hirm, et «vuntsidega koprad» – väljend vanema põlvkonna kohta, kes on kinni nõukogudeaegses bürokraatias – jäävad võimule ja jätkavad oma valgustkartvate tegudega.

Hoolimata järjestikustest korruptsiooniskandaalidest paistis valitsuse toetus küsitlustes olevat endine – sotsiaaldemokraadid juhivad endiselt 15,6 protsendiga, hoolimata kaheprotsendilisest langusest eelmise kuuga võrreldes. Nende tõenäoline koalitsioonipartner ja võimu tagaja Talurahva ja Roheliste Liit on 14 protsendiga teisel kohal. Liitu juhib oligarh Ramūnas Karbauskis, kes on lubanud endale ministrikohta mitte nõutada.

Rohelised on tõeline fenomen – nende ridades on küll mõned populaarsed tegelased, nagu näiteks endine politseiülem ja siseminister Saulius Skvernelis, kuid peale oma nime ei kanna partei mingeid selgeid vaateid.

Paljud suhtuvad ettevaatlikkusega roheliste ettepanekutesse, nagu näiteks piirata alkoholimüüki kõigis poodides peale riigi kontrollitavate alkoholikaupluste või keelata seks enne 21. eluaastat. Nagu üks liberaalne kommentaator on väljendanud, jääb sellele parteile hääle andmine neile, kellele meeldivad ohtlikud eksperimendid.

Kuid kahtlusi varjutab kiusatus rohelistega liitu astuda, kuna nad on avaldanud valmisolekut moodustada koalitsioon suure opositsiooniparteiga, konservatiividega. Paremtsentristlikud kristlikud demokraadid, kelle ametlik nimi on Isamaa Liit, saavutasid valimiseelsel nädalal koguni 13,7-protsendilise toetuse.

2008. aastast alates neli aastat valitsuses olnuna on see partei kogunud kõvasti vaenlasi. Oma drastilisi reforme ja kärpeid, mis vihastasid paljusid, õigustavad konservatiivid majanduskriisiga. Traditsiooniline konservatiivide valija on kindla parteieelistusega ja lojaalne. Probleem on selles, et paljud neist liginevad vanadussurmale.

Konservatiivide algatatud reformidel on toetajaid ka nooremate seas, kes võrdlevad neid Eesti reformidega, kuid samas on Isamaa Liit paljudele vastumeelne just oma olemuse tõttu: nad on konservatiivsed, kangekaelsed ja tihti ülbed, mõjudes võõrastavalt paljudele noortele valijatele. Pealegi järgivad nad poliitilist kurssi, mis ei paista olevat kooskõlas 21. sajandi reaalsusega.

Vaated isikuvabadustele, abordile, samasooliste suhetele ja isegi üksikemadusele on kristlikel demokraatidel iganenud ja meenutavad pigem Poola konservatiive. Paljud noortest valijatest, kes on traditsiooniliselt hääletanud liberaalide poolt, kuid on nüüdseks neis pettunud, kaaluvad konservatiivide toetamist, ent hirm, kas ei hääletata järsku ajale jalgu jäänud inimeste poolt, on endiselt päevakorras.

Isegi noorusliku ilme ja käitumisega parteijuht Gabrielius Landsbergis, legendaarse Vytautas Landsbergise lapselaps, ei pruugi nooremat põlvkonda piisavalt veenda. Ka temal on probleeme oma partei vanema tiivaga, mida tihti kutsutakse hellitavalt Talibaniks.

Landsbergis teeb pingutusi, teda peetakse debattidel tugevaks esinejaks, ta pöördub noorte valijate poole videokonverentsidega kohvikutest ning on aktiivne Facebookis, kus kasutab viiteid «Star Warsile» ja telesaadetele ning käitub üldse nagu üks rahva seast.

Ta põhjustas isegi furoori samasooliste abielu toetamisega – mõte, mis on katoliikliku riigi konservatiivsele juhile võimatu ajal, mil isegi liberaalid seda küsimust väldivad. Kuid kas sellest piisab? Landsbergise põlvkonna üleskutse poliitika üle võtta kõlab hästi ja tundub mõistlik. Parteide nooremate poliitikute poolt hääletamine võiks olla lahendus, kuid see oleks liiga lihtne.

Harimatu haridusminister

Noorus võib küll öelda, et neil on saanud küllalt, ja nad võivad olla Facebookis väga aktiivsed, aga kui kätte jõuab valimispäev, lükkavad nad tihti oma kohustusi edasi ega jõua valimiskastide juurde. Mis aga võiks olla muutuste ajendiks?

Nendeks päästikuteks võivad olla näiliselt seosetud ja ebatõenäolised asjad. Esiteks, halb keelekasutus. Õpetajad võivad olla meeleheitel noorema põlvkonna halva keeleoskuse pärast, kuid vähemalt poliitikutelt ja õpetajatelt võiks ju mingit taset eeldada. Aga mitte Leedus.

Hea näide sellest on Tööpartei. Riigi läbikukkunud haridussüsteemi paradoks seisneb selles, et haridusminister, endine õpetaja Audronė Pitrėnienė oli oma tööks vaevu kõlblik. Valimiskampaania ajal suutis minister oma kampaaniamaterjalides teha kirjavigu, mida häbeneks ka viienda klassi õpilane.

Kuid Pitrėnienėt ei naeruvääristata mitte tema vigade, provintsliku tausta, kehva kõnelemisoskuse, grotesksete otsmikule võõbatud kulmude ega kogemuse puudumise tõttu, vaid selle pärast, et ta hädasti reformimist vajava haridussüsteemi muutmisega toime ei tulnud. On sümptomaatiline, et katsed näida kompetentsena kukkusid läbi, kui Tööpartei kirjutas oma plakatitel sõna «kompetents» valesti.

Kõnekas oli ka juhtum, kus üks koolitüdruk kutsus Pitrėnienė avalikule koolidebatile, mille peale poliitik helistas tagasi ja äärepealt ähvardas last eravestluses. Ebakompetentse ministri peale pahastest õpetajatest, õpilastest ja lapsevanematest paistab saavat põhiline jõud, kes soovib Tööparteid valitsusest välja jätta.

Teine valitsev erakond, keda võib oodata sama saatus, on Kord ja Õiglus, kuhu kuulub ka 2004. aastal ametist tagandatud president Rolandas Paksas. See partei on olnud pikalt languses ja neile on osaks saanud omajagu kriminaalasjaga lõppenud korruptsiooniskandaale.

Eelmisel nädalal kees asi üle, kui mõjuka parteiliikme ja parlamendi asespiikri Kęstas Komskise vend Arvydas Komskis tappis jahil olles koera. See ei olnud aga mingi tavaline peni, vaid autasustatud piirivalvekoer Ramzis, kes jälitas Venemaa piiri lähedal salasigarettide smugeldajaid.

Ramzis kandis hästi nähtavat vesti ja piirivalve eraldusmärke, kuid Arvydas Komskis lasi sellegipoolest looma 15 meetri kauguselt maha. Paljud arvavad, et see ei olnud juhus ja tulistamine oli sihilik, kuna vendasid Komskiseid on ammu kahtlustatud sidemetes salakaubandusega tegeleva maffiaga.

Kõik see aga ei takistanud Kęstas Komskist parlamendi korruptsioonivastase komitee juhiks saamast. Ta õigustas oma venna tegu, öeldes esialgu, et Ramzis nägi ehk välja nagu põder või hunt ja hirmutas relvastatud kütti, kes lihtsalt juhtumisi sattus olema keset piirivalveoperatsiooni.

Parteiliikmete väljaastumine vendade Komskiste kaitseks on kaasa toonud omamoodi doominoefekti: inimesed alustasid korjandust tapetud teenistuskoera mälestuseks monumendi ehitamiseks, juhtunu on aktiveerinud loomaõiguslased, kes on tavaliselt nooremad ja valimistel passiivsed kodanikud. Nüüd aga on paljud lubanud minna hääletama, et Kord ja Õiglus parlamendist välja lüüa. Üks kuul võib minna maksma palju kohtasid.

Staadionil ja Youtube’is

Ja viimaks võib üheks muutuste algatajaks olla uus nähtus nimega Vabadus TV. Asi algas sellega, et kuulus ajakirjanik Andrius Tapinas vallandati riiklikust televisioonist, hoolimata sellest, et tema juhitud saade oli endiselt populaarne. Mõned kahtlustasid, et tegu oli rahvuslikku televisiooni ja raadiot kontrollivate sotsiaaldemokraatide ning teiste valitsuskoalitsiooni liikmete kättemaksuga.

Kuid Tapinas asus vasturünnakule. Esmalt alustas ta väljasõite maakondadesse. Tema diskussioonid on kujunenud väga edukaks, kohalikud keskused on olnud külastajaid täis.

Tuntud oma terava keele ja otsekoheste küsimuste poolest, mis panevad valetavad või ebakompetentsed poliitikud toolidel nihelema, on Tapinas «vuntsidega kobraste» ridades palju vaenlasi kogunud. Üks neist üritas oma võimu kasutada ja keelas sissepääsu kohalikku kogukonnakeskusesse. Tapinas korraldas vastulöögiks ürituse lähedal asuval staadionil. Paarisaja külalise asemel, mis oleks olnud keskuse mahutavus, tuli kohale 8000 inimest «poliitilist piknikut» nautima. Kohal oli ka praeguse valitsuse häälekas kriitik president Dalia Grybauskaitė.

Seejärel lõi Tapinas Youtube’is omaenda sõltumatu saate. Mittetulunduslik programm saab kogu oma raha annetustest. Praegu on eetrisse jõudnud vaid neli episoodi, kuid juba praegu on sari ülimalt populaarne.

Tapinase vastased olid piisavalt rumalad, et talle teadmatult teenet teha, üritades saadet n-ö seaduslikel alustel keelata. Loomulikult kukkus püüd eriseadust luua läbi, kuna see tähendaks saate Youtube’ist kõrvaldamist, mis asetaks Leedu samale pulgale autoritaarsete riikidega.

Ka Tööpartei liider Valentinas Mazuronis tegi kaasa ebaõnnestunud katse saade keelustada. Peale selle sattus vasakpoliitik avalikult n-ö miiniväljale, teatades, et kuna tegu on koopiaga Vene telesõust, ei kavatse ta saadet ühegi dollariga toetada.

Tegelikult on venelased ise kopeerinud Jay Leno või John Oliveri stiilis telesõusid, kuid kuna vanem generatsioon inglise keelt ei mõista, ei ole nad sellest ka teadlikud. Miiniväli aga plahvatas ja Mazuronise Facebooki kontole saabus paari tunni jooksul ligi 10 000 kommentaari.

«Ajad muutuvad, härrased vuntsidega koprad, ja sellega ka mängureeglid,» sõnas Tapinas rahvahulga ovatsioonide saatel oma üha kasvavale toetajaskonnale.

Tapinasest ei ole saanud mitte ainult noorema põlvkonna nägu, vaid ta on olnud ka eeskujuks paljudele, kes nõuavad avalikult läbipaistvat, vastutustundlikku ja kompetentset poliitikat. Tühjad loosungid ei pruugi varsti enam töötada.

Ka teised tuntud ajakirjanikud, kuulsused ja kultuuritegelased on edastanud sama sõnumit: hääleta oma mõistust kasutades, hääleta vastutustundlikult.

Esimesi märke selle üleskutse viljadest võib juba näha. Otsedebattide ajal on paljud õpilased pöördunud poliitikute poole lihtsate, kuid teravate küsimustega. Inglise keeles. Ühe kandidaadi vastuseks oli tühi kalapilk; ta oli küll inglise keele oma keeltepagasisse kandnud, kuid ilmnes, et suudab selles keeles vaid vaevu tänada.

Ääremaadel elavad noored on juba teatanud ja isegi filminud juhtumeid, kus Tööpartei kutsub inimesi kindla kandidaadi poolt hääletama. Skeem on lihtne ja läbiproovitud: joobes inimesele antakse pudel viina, viiakse bussi või taksoga hääletuspunkti ja öeldakse, et ta annaks hääle Tööpartei liikmele. Maapiirkondades, kus hääletusaktiivsus võib olla väga väike, võib nendel häältel olla suur osakaal.

Üks poliitiline aktivist on algatanud sellele vastukampaania: teata häälteostmisest ja saa autasuks 50 eurot sularahas. Lisaks saavad inimesed võimaluse mängida spiooni: kõik operatsioonist osavõtjad varustatakse pliiatskaameraga, et toimuv linti võtta. Rikkujaid häbistatakse ja toimetatakse politseisse.

Stagnandid võimult

Neil päevil toimub midagi enneolematut: vanavanemad saavad lapselastelt rohkem kõnesid kui tavaliselt. Neile näidatakse Tapinase Youtube’i videosid ja küsitakse, kelle poolt nad kavatsevad hääletada. Nende sõnum on: ärge riskige meie tulevikuga.

Seega ei pruugi teistsugune hääl tulla ainult nooremalt põlvkonnalt. Kolmapäeval, mis oli eelhääletuse esimene päev, looklesid hoolimata tormisest ilmast pealinna Vilniuse valimispunktide juures pikad järjekorrad. 2,5 miljonist hääleõiguslikust kodanikust käis esimese päeva jooksul valimas juba 30 000.

Inimesed arutavad omavahel, kuidas leida parim lahendus otsustamaks, kelle poolt hääletada. Asi ei ole isegi mitte niivõrd selles, kellele konkreetselt hääl anda, vaid pigem selles, kellele see kindlasti andmata jätta.

Varasemad näited, nagu 2007. aastal Poolas toimunud aktsioon «Varasta oma vanaema pass», näitavad, et olukorda on võimalik muuta.

Ka Eesti on hea näide sellest, kuidas noorem ja kompetentsem poliitikute põlvkond aitab riiki edasi viia. Homme pannakse Facebooki-põlvkond proovile ja saab näha, kas mull lõhkeb pauguga või aetakse «vuntsidega koprad» poliitmaastiku ääremaadele.

Märksõnad
Tagasi üles