Mida iganes tänane päev ei too, troonib üle kõige üks ja ainuke kahest osast koosnev sündmus, mille rütmis hingab kirglikult meedia ja hingab kergendatult väsinum osa Eesti inimestest, sest «see on nüüd siis ametlikult läbi, Taara olgu kiidetud».
Kaupo Meiel: president ei lõhu su puid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toomas Hendrik Ilvesest saab tänasest ametist lahkunud president ja Kersti Kaljulaidist Eesti Vabariigi president. Presidendivahetuse tseremoonia tuleb varasematest mitu korda pidulikum ja miks mitte, sest presidendiamet ongi enamjaolt seotud pidulikkusega.
Eesti president, ükskõik kui karismaatiline, arukas või vastuoluline ta ei ole, ei lahenda mitte ühtegi probleemi. President ei pane vabrikutöölistele palka juurde. President ei tõsta talunike rõõmuks piimaliitri hinda ega langeta seda samal ajal ostjate rõõmuks. President ei korista meie tube ega aita vastu talve puid lõhkuda. Õigupoolest president ei tee ega peagi tegema midagi, millest tõuseks praktilist, käegakatsutavat kasu.
Samal ajal võib sümboolne kasu, mida Eesti Vabariigi presidendil on võimalik tuua, olla väga suur ja hea suhtumise korral anda jõudu endal tube koristada ja puid lõhkuda.
Toomas Hendrik Ilves ütles eile, oma viimase täispika tööpäeva lõpetuseks tehtud telepöördumises: «Minu hinges on rahulik tunne. Kümme aastat presidendina on iga päev kinnistanud seda, millesse uskusin juba lapsena. Et Eesti rahvas on tubli, nutikas ja sitke. Meil on ärgas meel, usk iseendasse ja oma riiki.»
Presidendi sedastusele ei järgnenud ühtegi «aga». Nelja lausesse oli lühidalt kokku võetud peamine, mida presidendilt tahaks ikka ja jälle kuulda. Vähimagi irooniata – hea on kuulda, et presidendil, kes ei ole kunagi pelgalt indiviid, vaid samuti institutsiooni esindaja, on säilinud usk sellesse, et Eesti rahvas on tubli, nutikas ja sitke ning et meil endil on säilinud usk iseendasse ja oma riiki. Halb tuleb alati enamasti ise meelde ega kipu meelest kaduma, kuid hea teadvustamiseks peab vaeva nägema ning abi selleks on alati teretulnud
Muidugi ütles president Ilves oma pika ametiaja jooksul mõndagi, mis mõnelgi inimesel ehk siiani südames kripeldab, kuid lõppsõna positiivsusest negatiivset välja manama hakata oleks ebaõiglane ja mitte kõnelejale, vaid kuulajale.
Ei president Päts, president Meri, president Rüütel ega president Ilves ole muutnud eesti rahvast ei paremaks ega halvemaks, sellega saab rahvas alati ise hakkama. Samamoodi ei muuda meid ei paremaks ega halvemaks täna ametisse astuv Kersti Kaljulaid. Kõik, kes vastupidist loodavad või kardavad, lihtsalt petavad end.
Toomas Hendrik Ilves avaldas oma viimases avalikus pöördumises Eesti Vabariigi presidendina kindlust, et Kersti Kaljulaidist saab Eestile hea riigipea. «Palun teid, kaasmaalased, hoiame kõik koos uut presidenti, tema peret ja tema lähedasi,» ütles ta ning seegi sõnum vaatega tulevikku kannab positiivset lisasõnumit. Kui me kõik koos hoiame uut presidenti, tema peret ja tema lähedasi, suudame ehk rohkem hoida iseennast, oma peret ja lähedasi ja kui me sellega toime tuleme, siis võime ise uhked olla ja miks mitte lasta presidendil end uhkena tunda, ning hoolimata kogu sümboolsusest polegi see nii ebaoluline.