Laenasin kallimalt raamatu, Bulgaaria kirjaniku Alek Popovi teose ingliskeelse versiooni pealkirjaga «The Black Box». Raamat hammustab lõbusate ja pealiskaudsete kihtide vahel ka identiteediküsimust: kes inimene on? Paljud selle raamatu tegelased on mingil määral oma sissekasvanud rollist välja tõugatud või roninud, veidike nihkes. Minu lemmik on Mr. Kurtz – rahvusvahelise haardega megakorporatsiooni ülemakstud konsultant, kes on läinud üle talle võõra Ida-Euroopa riigi ärastamisele määratud ettevõtte tööliste poolele, jagab neile veidraid rituaale ettekäändeks tuues raha (mida sulgemisele määratud ettevõtte töötajad puuduliku sotsiaaltoetusega riigis hädasti vajavad) ja tekitab oma tööandjatele metsikutes kogustes probleeme.
See raamat oli mul kaasas, kui läksin Tartu kesklinnas ühte Rimisse toitu ostma. Juba sisenemisel kukkusid turvaväravad meeleheitlikult üürgama. Appi, appi! Varas tuleb! Peatusin väljaspool väravaid. Lootsin turvamehega asjad enne sisenemist sirgeks rääkida, aga tema ei tulnud kohtumisele. Panin masina korraks uuesti hüüdma – ikka ei kedagi. Kassad olid sealsamas, aga kassapidajate kõige olulisem ülesanne on mõistagi klientide teenindamine. Viiplesin, valmistusin juba hõiklemagi, siis leidis üks kassiiridest minu jaoks hetke. Ütles armsasti, et küllap teil on kotis raamat, minge aga edasi, ärge muretsege. Läksin, sooritasin ostud, lahkusin. Väravad röökisid jälle, aga mina olin juba enne väljumist kenasti ette vabandanud. Ütlesin, et vaadake, siin oli üks kena kassiir, nüüd on ta läinud, me rääkisime minu sisenemisel minu kriminaalsest taustast ja jõudsime kokkuleppele. Pakkusin, et võin koti sisu näidata. Seda kõike oli liiga palju. Rehmati käega, võeti vorsti eest raha ja paluti lahkuda. Turvaväravad kriiskasid kurvalt, teadmata, et kohtume varsti jälle. Kohtusime tõesti. Ma tassisin raamatut kaasas, et seda vabadel hetkedel peatüki või paari kaupa lugeda, ja sain mitmel pool turvaväravatelt tähelepanu. See oli omamoodi lahe. Trummid põrisevad, pasunad hüüavad: Jüri tuleb! Kuulake kõik, Jüri tuleb! Hakkasin ennast tundma tähtsa inimesena. Suhtlesin teenindajatega, vaatasime üksteisele otsa, naeratasime.
/nginx/o/2018/10/26/11527237t1h9116.jpg){kind=small}
