Juhtkiri: uurijad tegid, mis võimalik. Tõde Vao põlengu kohta ei selgunud

Põleng Vao pagulaskeskuses. FOTO: Marianne Loorents

Vao varjupaigataotlejate majutuskeskuse põleng läinud aasta septembris märkis Eesti ühiskonna jaoks üht murdepunkti. Toona tekkinud arutelu käigus jõuti arusaamiseni, et vihakõnest võivad saada vihateod. Et seni sotsiaalmeedias või kommentaariumites väljundi leidnud, teadmatusest ja pelgusest sündinud pahameel võib saada vägivaldse, inimeste elu ähvardava vormi. 70 magava inimese, sealhulgas 13 lapse elu oli ohtu pandud.

Mis tegelikult toona, 3. septembri öösel juhtus, ei saa me tõenäoliselt kunagi teada. On teada, et majasein süüdati ja et seda tehti bensiiniga. See on aga ka enam-vähem kõik, mis kindel on. Algatatud kriminaalmenetluse käigus süütajatele jälile ei jõutud ja prokuratuur andis politseile loa menetlus lõpetada.

Menetluse lõpetamine ei tähenda, et uurijad ei oleks asitõendite uurimisel vaeva näinud (või et menetlust uute andmete ilmnedes jätkata ei saaks), vaid pigem oli küsimus asitõendite nappuses. Osa füüsilisi asitõendeid hävis tules, kuid ka suur osa muust teabest jäi uurijatele kättesaamatuks.

Võib uskuda, et uurijad tegid tõepoolest kõik võimaliku, et sündmuste käik ja teo toimepanijad selgeks teha. Juhtivpoliitikute surve ja avalikkuse ootus seadis neile lisavastutuse. Kuulati üle kümneid tunnistajaid, vesteldi külaelanikega, vaadati läbi tuhandeid tunde videomaterjale (nii sündmuse toimumise ajast kui ka hilisemast, juhuks kui pahategija teopaigale naaseb), tehti DNA-teste, sõrmejälje- ja värvkatteekspertiise ja muuhulgas uuriti ka mitut tuhandet telefoninumbrit, mis toimunu ajal lähima mobiiltugijaama levialas olid olnud, kuid sellest hoolimata süütajat ei tabatud.

See tulemus on halb mitmes mõttes. Õiguslikult on see halb, sest tahtlikult inimeste elu ohtu panijad jäävad karistamata. Üldisele turvatundele on see halb, sest karistamatus (kas või kaudne) teeb kooseksisteerimise vaikiva kokkuleppe – mis on lubatud ja mis mitte – taas pisut hapramaks. Ühiskondlikult on see halb, sest teadmatus, mis siis õigupoolest juhtus ja mis põhjustel, ei aita sündinud arutelude käigus (ja juba enne neid) tekkinud vastasseisu silumisele kuidagi kaasa.

Ja viimaks, vihakuritegude (isegi arvatavate) lahenduseta jäämine on halb ka neile alusväärtustele, millel seisab euroopalik ühiskonnakorraldus. Vihakuriteod, mille taga definitsiooni järgi on mingi inimese või inimgrupi tunnistamine vähem väärtuslikuks, käivad risti vastu lihtsale, kuid olulisele arusaamale, et inimesed on seaduse ees võrdsed ja ka väärivad võrdset kohtlemist, sõltumata rahvusest, nahavärvist või tõekspidamistest.

Neid, kes on veidi enam kui aasta tagasi toime pandud süütamise taga, võib seaduse järgi otsida veel neli aastat, seejärel kuritegu aegub. Juhul kui selgub uusi asjaolusid, kui seni teada olevale lisandub uus infokild, on võimalik, et juhtunu uurimist jätkatakse. Jõuda tõeni selle kohta, mis Vaos 3. septembri öösel toimus, oleks kõigi huvides.

11.10.2016 13.10.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto