Sisukord
Arvamus
Postimees
14.10.2016
Eesti Lugu kahest Lasnamäe kodutust ehk kuidas kohtusid väärkoheldud naine ja mõrvarist mees (3) Loomade varjupaiga vaenlase koer ründas Paljassaares inimesi Uus juht: me ei tea, mida on kulka raha eest tehtud (1) Kultuuritolmu intsident sai lahenduse (9) Liiklusmüra häirib pärnakaid Autoga Ülemiste Citysse pääsemine muutub lähitulevikus raskeks Uus suund: rohkem ajateenijaid ja tipptasemel luure (15) Majandus Øresundi silla rajaja: kriitika muudab Rail Balticu paremaks (2) Idufirmade ideid toetab kolm rahastut Parimate ettevõtjate seas oli vähe üllatajaid Välismaa Osa röövitud koolitüdrukutest pääses vabadusse Pettunud põgenikud naasevad Euroopast kodumaale (5) Eksperdid Kaliningradi rakette Kuuba kriisiga ei võrdle (4) Vene aktivistid ründavad näitusi KOHALIK VAADE: Ameerika presidendivalimiste kord vajaks reformi, mida aga ei tule Arvamus Taavi Minnik: idaeurooplane ootab isa ehk homo soveticus’e viimne ohe (2) Ivan Makarov: Venemaa kannatab NATO-foobia all (7) Päeva karikatuur Aivar Pau: laskem «hullusel» vohada ja idufirmadel elada Taavi Rõivas: tugev riigikaitse tagab vabaduse ja kindlustunde (6) Juhtkiri: kaitsekulud peavad kasvama ja liitlassuhted tihenema (2) Jaak Allik: presidendi valimise kord ei vaja muutmist (6) Henrik Roonemaa: küll me nutitelefonist ükskord ära tüdineme (1) Postimees 1938. aastal: värviline foto tõrjub must-valge arvatavasti välja Kultuur Karl Martin Sinijärv: Dylani tekstid on hea kirjandus (1) Alvar Loog: tänavune Nobel on paleepööre kirjandusmaailmas (4) Toomas Raudam: Dylan võiks Nobeli komiteele omanimelise auhinna anda Hannes Varblane: Bob Dylan on hea luuletaja, sest ta on hea luuletaja Tutvu Dylani loominguga eesti keeles Nobeli kirjandusauhinna laureaat selgunud! (4) Immo Mihkelson: Dylan on elav klassik Uus juht: me ei tea, mida on kulka raha eest tehtud (1) Filmimuuseumini juhatavad Tootsi maakera ja Agnese ratsamonument Sport Ravi, rumalus või nahaalne dopingu tarvitamine? (1) Reim: Eesti kaotab pidevalt talente Kas kiitust teeninud Klavan saab suure võimaluse matšis ManU vastu? Poksimaailm uue valitseja otsingul Tallinn Autoga Ülemiste Citysse pääsemine muutub lähitulevikus raskeks Tarbija Sri Lanka omapärane loodus on matkahuviliste paradiis Tartu Kohus: Madruse tänava nimi ei ole halvustav Linn otsustas suurperet siiski toetada Mess meelitab sauna ja voodisse Tartu valla elanikud pääsevad täna ERMi tasuta Vahi tüliõunale ei ole ikka veel lahendust A-festival toob lavale teatrielamusi mitmes keeles Sõprade sõit teeb suure tiiru ümber Tartu Muuseumid ootavad mänguvälju avastama Edukas kampaania tõi Giannile preemiaporgandid Hommikumaine kohtub õhtumaisega Meelelahutus Koomiks Sudoku

Lugu kahest Lasnamäe kodutust ehk kuidas kohtusid väärkoheldud naine ja mõrvarist mees

5 min lugemist
  • Isa vägistas kümme aastat ja lõpuks tappis lapse.
  • Õhtul hakkasime jooma, järsku oli kirves käes, aju lendas laiali ja verd lahmas.
  • Kas kahe karmi saatusega kodutu ellu võib saabuda õnn ja armastus?
Lasnamäe kodutud Katerina ja Nikolai FOTO: Andrei Kuzitškin

Tallinnas Lasnamäe poe tagatrepil sisse seatud elamises kohtusid naine, keda lapsepõlves kuritarvitas isa ja mees, kes on kirvega tapnud sõbra. Kaks traagilise saatusega kodutut armusid.

Kevadel, mais panin Lasnamäel tähele üht kodutut, kes pesitses minu maja lähedal asuva kaupluse kaubaukse kõrval seinaorvas. Ta istus betoontrepil ja vaatas osavõtmatult möödujaid. Välimuse poolest nii viiekümnene, puuet ei tundunud tal olevat. Hiljem ilmus seltskond: sõbrad, nad jõid koos, hammustasid midagi peale.

Kodutu magas sealsamas, trepi peal. Õnneks oli selle kohal avar varikatus, mis kaitses vihma eest. Peagi rajas mees oma majapidamise ja seadis betooni peale kõrvalasuvast prügimajast kohale veetud madratsi. Siis hankis ta ka padja ja teki. Vett hoidis ta plastpudelites. Päikesepaistelise ilmaga lamas kodutu maika ja sportpükste väel, jah, lausa päevitas. Vihma korral tõmbas ta teki üle pea, aga teise otsa alt paistsid paljad jalad ikka välja.

Olin tõsiselt üllatunud, kui nägin augustis kodutu kõrval üht naist. Ütleme otse, et iluga too just ei hiilanud, liiati tundus, et ta on mehest oma kümme aastat vanem. Igal juhul istusid kodutu ja tema sõbratar külg külje kõrval, sõid midagi ja vestlesid. Kui hommikul tööle läksin, panin tähele, et öö on nad veetnud koos, ühe teki all.

Armastus. Kodutud Katerina ja Nikolai kohtusid Lasnamäe poe tagatrepil.

Sealtpeale olidki mees ja naine alatasa koos, pidasid ühist «kodu», täiendasid oma vabaõhuelamist risu pähe ära visatud mööbliga, tassisid kohale mingid kodinad, mis moodustasid omalaadse voodi.

Lasnamäe kodutud Katerina ja Nikolai. Foto: FOTO: Andrei Kuzitškin

Pereidüll lõppes septembris: poe juhtkond otsustas hakata remonti tegema ja paar tõsteti nüüd sõna otseses mõttes tänavale – neile ei jäänud isegi toda armetut varikatust pea kohale. Ah et mis siis sai? Ei midagi: kodutu ja tema sõbratar panid madratsi poe kõrvale maha ja hakkasid magama lahtise taeva all. Siis aga läks järsku külmaks ja kodutud kadusid.

Oktoobris ilmusid nad meie kanti tagasi. Nagu teada, iseloomustab inimesi piiritu uudishimu, seepärast otsustasin kodututega juttu teha.

Saame tuttavaks. Selgub, et mees on Nikolai, naine Katerina. Mõlemad on venelased, aga sündinud Eestis ja Eesti kodakondsed. Loomulikult huvitab mind väga, kuidas ja miks nad tänavale sattusid. Nad ei ole kadedad ja jutustavad mulle oma loo.

Katerina lugu

(Hoiatus! Katerina kirjeldab oma loos detailselt väärkohtlemist. Tekst võib olla häiriv.)

«Ma olen 63-aastane. Minu pere elas Narva lähedal. Isa oli autojuht, ema haiglas sanitar. Isa jõi kõvasti, peksis ema. Kui olin viie- või kuueaastane, vägistas isa mind. Ma ei mäleta täpselt, kuidas see juhtus: lihtsalt ärkasin öösel üles, sest isa on surunud käe mulle suu peale ja teeb niimoodi haiget. Ma uskusin, et ta lõhub mul sõrmega seal kõhu all kõik ära. Aga ma ei karjunud, ainult nutsin vaikselt, et ema üles ei ärkaks.

Pärast seda hakkas isa mind peaaegu iga öö vägistama. Peitsin end tema eest, jooksin vanaema juurde. Kui kooli läksin, hakkasin sõbrannade juures ööbima. Aga ta leidis mu üles, tõi koju ja vägistas. Hakkasin kodunt ära jooksma. Aga isa ütles, et lööb mu maha. Kartsin teda väga. Veel rohkem kartsin aga, et ema saab kõigest teada ja sureb mure kätte ära. Ta oli lakkamatust peksust selline nõrguke. Oli sageli ise haiglavoodis.

Kui viieteistkümneseks sain, jäin isast rasedaks. Ta sai sellest teada ja vihastas kohutavalt mu peale. Hakkas mind kõhtu peksma ja karjus: «Peksan seni, kuni raibe välja kukub!» Aga ma olin sitke, kannatasin kõik välja.

Siis hakkas kõhuke kasvama. Ema nägi ja sai aru, hakkas ohkima. Isa ütles: «Ise oled süüdi, ei vaadanud tütre järele, nii ta end ära pista lasigi.» Peksis ema veel selle eest, et mina rase olin.

1968. aasta oktoobris sünnitasin poisslapse. Mind kirjutati sünnitusmajast välja, isa tuli vastu, oli selline lahke.

Järgmisel päeval oli ema haiglas öövahetuses. Isa pani mind õhtul laua taha istuma, valas klaasi viina ja ütles: «Joo meie poja terviseks!» Ma ei tahtnud, aga ta valas mulle klaasi viina vägisi otse kurku, siis teise otsa. Ma ei mäleta isegi seda, kuidas voodisse sain.

Öösel ärkasin, silme ees oli kõik udune. Nägin, et isa tuli tuppa, ämber käes. Pani ämbri maha ja võttis hällist mu poja, siis aga haaras tal jalgadest ja laskis pea ees ämbrisse. Pojake hakkas karjuma, peene häälega nagu kassipoeg, ta oli vaevalt viiepäevane, aga viimaks tõmbas vett kurku. Siis hakkasin mina karjuma. Isa ütles: «Ah, ärkasid üles, lits selline! Vaat nüüd ma sulle raisale alles teen!»

Ta haaras mul juustest ja hakkas peaga vastu seina peksma. Peksis tugevasti, ise karjus: «Ma peksan sul ajud välja, et sa kõik unustaksid!» Ta lõi mul pea lõhki.»

Katerina tõmbab peast villase mütsi ja kallutab pead: «Vaat, vaata, näed, nad panid mulle plaadi pähe.» Hõredate hallide juuste all on näha vanad armid.

«Aga ma jäin ellu. Mind pandi haiglasse.

Isa rääkis pärast kõigile, et ma pesin last, ei olnud hoolikas ja laps uppus ära. Ja et siis tema peksis mind selle eest. Tema üle mõisteti kohut, ta sai viis aastat ja saadeti Siberisse kolooniasse. Seal töötas ta autojuhina. Kahe aasta pärast vajus masinaga läbi jää ja uppus. Jumal näeb kõike, igaüks saab oma karistuse!

Mul hakkas pea tugevasti valutama. Mind saadeti eriinternaati. Anti invaliidsusgrupp. Hiljem töötasin koristajana, pakendajana kauplustes. Saan ainult kerget tööd teha.

Tallinnas kohtasin Sašat [Katerina endine elukaaslane], meil sündis poeg Sergei. Meile anti Koplis tuba ühiselamus. Seal ma elasingi, kuni kohtasin Nikolaid.»

Katerina vaatab kaaslast õrna pilguga.

Nikolai lugu

«Olen juba 49-aastane, aga mul ei ole kunagi olnud oma elamist – ainult riigi antud. Ma ei tea oma ema, isa ka mitte. Kasvasin üles lastekodus, sinna anti mind otse sünnitusmajast. Lastekodus kaklesime sageli, kasvatajad lõid meid.

Ma mäletan, et kord panin ühelt klutilt kommid pihta, sest magusat me peaaegu ei näinud, ainult suhkrutükke saime järada. Aga ühele klutile tõi tädike külakostiks järsku komme. Ma ei pidanud muidugi vastu, panin need pihta. Kasvataja leidis mu padja alt kommipaberid, kiskus mul riided seljast ja sundis öö läbi põrandal põlvitama. Jäin nii kangeks, et ei saanud hommikul end enam püsti ajada.

Kord lõin ühel klutil nina puruks. Selle eest saadeti mind erikooli. Hiljem õppisin erikutsekoolis.

Jõime juba lastekodus portveini. Kutsekoolis jõime ainult viina – portvein oli plikade värk. Kutseka järel rassisin ehitusel. Mind lasti sageli lahti, sest jõin palju. Nii kui joon, läheb mõistus peast. See oli mul niimoodi juba lastekodus. Kümneaastaselt võisin korraga ära juua pool liitrit portveini või õunakat, aga siis hakkasin kõigiga kiskuma, ise ei mäletanud üldse midagi.

Kord kutsusid mehed mind ühe talumehe juurde tööle: tollel oli vaja talveks küttepuid. Päev otsa töötasime, õhtul hakkasime samakat jooma. Ei mäleta enam, kui palju ära jõime ja millest tüli algas. Ainult seda mäletan, et hakkasin ühega seal kaklema, me olime temaga juba kolm aastat tuttavad olnud. Siis oli mul järsku kirves käes. Nii andsingi kirvega sõbrale vastu pead, ajud lendasid igas suunas laiali. Ja siis hakkas verd lahmama. Ära tapsin mehe. Ühesõnaga, anti 12 aastat.

Vabaks sain kolme aasta eest. Raha polnud, tööd polnud, eluaset polnud. Hakkasin Eestis ringi hulkuma. Sel aastal jõudsin Tallinna. Seadsin end siin poe juures sisse. Siis tuli Katerina minu juurde elama.»

Nikolai kiikab Katerina poole.

Üheskoos

Katerina võtab jutujärje enda kätte.

«Mul hakkas sest mehest kahju. Vaatan, istub üksi selline kena mees. Algul tõin talle toitu, siis jäin ööseks tema juurde. Minu mees sai sellest teada ja ajas mu kodunt välja. Ka meie poeg Sergei mõistis mind hukka. Aga mina armastan Koljakest.»

Katerina silitab mehe põske. «Mul on temaga hea.»

Lasnamäe kodutud Katerina ja Nikolai. Foto: FOTO: Andrei Kuzitškin

Nikolai naeratab kohmetult, Katerina jätkab.

«Siis hakkas külm tänaval elada. Läksime Nikolaiga metsa, leidsime lagendiku, panime hurtsiku püsti, hakkasime seal elama. Linnas ei saa lõket teha, aga metsas saab. Lõkke juures siis ennast soojendasimegi.»

«Leidsin tööd, hakkasin kojameheks, et Koljakest toita. Mees, Saša, nägi mind linnas, ütles, et on andestanud ja laseb mu vabaks. Andis toavõtmed, et ma ei peaks talvel tänaval külmetama. Lubas ka Koljal minuga elada. Võib-olla peame varsti isegi pulmad.»

Katerina naerab õnnelikult.

Pildistamisest keelduvad mõlemad otsustavalt. Nad kardavad, et inimesed võivad neid ajalehest pildi järgi ära tunda ja siis hakatakse neid taga rääkima. Lõpuks nõustuvad nad fotole jääma, kui näod ei jää paistma.

Annan Nikolaile kui perekonnapeale pisut raha, tema aga ulatab selle kohe Katerina kätte.

Seotud lood
13.10.2016 15.10.2016
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto