
Kõigile on selge, et see tunnustus on välja teenitud. Ja et kui populaarkultuuri sedamoodi esile tõsta, siis pidi selleks valitud olema just Bob Dylan. Aga ikkagi võiks, olgu või spekulatiivselt, Nobeli komitee motiivide kohta küsida.
Kõigile on selge, et see tunnustus on välja teenitud. Ja et kui populaarkultuuri sedamoodi esile tõsta, siis pidi selleks valitud olema just Bob Dylan. Aga ikkagi võiks, olgu või spekulatiivselt, Nobeli komitee motiivide kohta küsida.
Kas oli asi ehk mingites vormilistes uuendustes, mida tema läbi aegade loodud read kehtestada aitasid? Ma kahtlen veidi. Kõik, kes tema luuleloomingut kiitnud on, osutavad selle sugulusele Suure Kaanoniga ja võrdlevad teda kellegagi sealt, näiteks Shakespeare’i või John Miltoniga. Aga siis on äkki tõesem teine argument. Nimelt see, et Dylan on läänemaailma jagatud kultuuriline märk – kõigi poolt armastatud, peast tsiteeritud, kodudesse kogutud, tuttav, omane ja vältimatu. Auhind ei saa siin olla paradigmaatiline muutus, ei pane kedagi Dylanit teistmoodi vaatama, uutele uuringutele hoogu lisama. See lihtsalt teeb väga paljude tuju paremaks.