Sisukord
Kultuur
Postimees
15.10.2016
Eesti Majanduse lühiuudised Mälumäng Omastamises süüdistatav raamatupidaja astus kohtu ette (1) Horoskoop Male Palju õnne Dilbert Eesti lühiuudised Sõnasõda Reformierakonnas: Kallas nõuab süüdistuste arutamist juhatuses Vaheperiood riigikaitses: mida saame, teeme ära (20) Kõik presidendid on olnud kimpus kinnisvaraga (2) ERMi esimesed nädalad ületavad prognoosi (3) Majandus Eesti professor: Samsungi äparduse taga on tootjate võidujooks Majanduse lühiuudised Tasakaal töö ja palve vahel Välismaa ELi liidrid kahtlevad nn pehme Brexiti võimalikkuses Naeratuste maa leinab kuningat Elupõletajast prints viivitab troonile asumisega Šotimaa esitab uue referendumiplaani (1) Raha jalaga segada: Tai kuningapere on maailma rikkamaid Arvamus Postimees 1994. aastal: Laimons Raudsepp meenutab Soome koondise külastuskäiku: mul oli Eesti pärast häbi Juhtkiri: Ärmagate’i õppetunnid (14) EKI keelekool. Argo Mund: mesimumm (1) Rein Veidemann: kummardamiseni! Soolane supp à la Ärma Peeter Langovitsi tagasivaade: ühine toetus nõrgematele Parts, raisk! (7) Troonipärija pisarad Nobeli suudlus Juudale Neeme Korv: mis saab Tallinnast? (4) Kaire Uusen: kes on kuulsaim surnud eestlane? (4) Kultuur Eesti kultuuri täheatlas: eesti filoloogia sünd Jürgen Rooste looming nagu takjatihnik Vastalisi mõistujutte Venemaalt Nädala plaat. Klassikaline Warpi plaat Aja auk. Heroiini õied Bob Dylani müradest ja mõradest autoriteet Kas kõik oleks teisiti, kui kõik oleks teisiti? Sport Tänak lõpetas raske rallipäeva üheksandana Võidu nimel peab raha kulutama targalt Puhtaid suusariike jääb aina vähemaks (1) Kalamehed ja postitantsijad tahavad olümpiale AK Jürgen Rooste looming nagu takjatihnik Urve Eslas: kolm kohtumist Valge Maja lähedal Vastalisi mõistujutte Venemaalt Eesti kultuuri täheatlas: eesti filoloogia sünd Rein Veidemann: kummardamiseni! Aja auk. Heroiini õied Küsimused lollide klubile Kas teadus on ainult rikaste privileeg? Kas kõik oleks teisiti, kui kõik oleks teisiti? Hanno Ojalo: legendaarne Tehumardi öölahing (2) Viimane praam Hiiumaale Tere, Kersti Kreeka tähistab triumfi Pavel Lobkov: valitsus ei aita kedagi, kui inimesed oma õiguste eest ei seisa (1) Vana kuld: Kalaranna fordi viimased päevad (1) Arter Eesti kalamehed põgenesid orkaani eest Nelli Kalikova: armastus ravib kõige paremini Unenäos näeme iseennast, ei midagi enamat Peidus pinna all Andrus Ansip: rahva kannatust ei tahaks enam proovile panna (6) Särtsu šokolaadist «Ma tahaksin Donald Trumpi näkku lüüa!» (2) Autolugu. Renault Scenic: Tagasi troonile Kuidas preili Eestist neiu Estonia sirgus ehk Kuidas armastuse wabariigist vabaarmastuse riik sai Moenädala maiuspalad Kired Eesti moeköögis Kui asfalt linnas ei sula… Reisile teiega 760 kilomeetrit tuule ja vihmaga väntamist heategevuse nimel Reportaaž sünnituselt: elu ilusaimat hetke simuleerides Hunt karjas Kuvarite kuumad kurvid Meelelahutus Koomiks Sudoku

Bob Dylani müradest ja mõradest autoriteet

3 min lugemist
Nobeli kirjanduspreemia saanud Bob Dylan. FOTO: KI PRICE/REUTERS

Kõigile on selge, et see tunnustus on välja teenitud. Ja et kui populaarkultuuri sedamoodi esile tõsta, siis pidi selleks valitud olema just Bob Dylan. Aga ikkagi võiks, olgu või spekulatiivselt, Nobeli komitee motiivide kohta küsida.

Tellijale Tellijale

Kas oli asi ehk mingites vormilistes uuendustes, mida tema läbi aegade loodud read kehtestada aitasid? Ma kahtlen veidi. Kõik, kes tema luuleloomingut kiitnud on, osutavad selle sugulusele Suure Kaanoniga ja võrdlevad teda kellegagi sealt, näiteks Shakespeare’i või John Miltoniga. Aga siis on äkki tõesem teine argument. Nimelt see, et Dylan on läänemaailma jagatud kultuuriline märk – kõigi poolt armastatud, peast tsiteeritud, kodudesse kogutud, tuttav, omane ja vältimatu. Auhind ei saa siin olla paradigmaatiline muutus, ei pane kedagi Dylanit teistmoodi vaatama, uutele uuringutele hoogu lisama. See lihtsalt teeb väga paljude tuju paremaks.

Aga kui me läheme ajalukku tagasi ja otsime, millal sai Bob Dylanit poeediks pidada, siis teeme ühe avastuse, mis meile tema värsket staatust arvestades ehk isegi ei pruugi meeldida. Ja nimelt, Dylan oli poeet mitte (ainult) sellepärast, et kirjutas oma lauludele väärtuslikke tekste. Ta oli poeet, sest mõjus poeedina, rääkis ja riietus poeedi moodi, reguleeris just selles võtmes oma poose ja paatost. Meile ei tarvitse see jah meeldida, sest see kõik tundub väline ja pealiskaudne, liigselt dändilik. Aga just need faktorid olid tema puhul nakkavad. Dylani poeetilisus oli midagi, mida sai peegli ees harjutada – just nagu teised põlvkonnad harjutasid Michael Jacksoni tantsusamme või Prince’i kitarrihaaret. Dylan oli sedavõrd külgehakkav karakter, et paljud vaimselt nõrgemad rikuti temast lihtsalt ära. Nad avastasid ennast tema moodi mõtlemas ja rääkimas ning ainus, mis neid toitis, oli see, et võlutud oli ka muusikatööstus ise, kes nende sündi ootas ja esile kutsus. «Uus Dylan» oli žanrinimetus ja igaüks teadis 1960.–70. aastatel, milles see seisneb ja millest koosneb.

14.10.2016 17.10.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto