Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Bob Dylani müradest ja mõradest autoriteet

Nobeli kirjanduspreemia saanud Bob Dylan. FOTO: KI PRICE/REUTERS

Kõigile on selge, et see tunnustus on välja teenitud. Ja et kui populaarkultuuri sedamoodi esile tõsta, siis pidi selleks valitud olema just Bob Dylan. Aga ikkagi võiks, olgu või spekulatiivselt, Nobeli komitee motiivide kohta küsida.

Tellijale Tellijale

Kas oli asi ehk mingites vormilistes uuendustes, mida tema läbi aegade loodud read kehtestada aitasid? Ma kahtlen veidi. Kõik, kes tema luuleloomingut kiitnud on, osutavad selle sugulusele Suure Kaanoniga ja võrdlevad teda kellegagi sealt, näiteks Shakespeare’i või John Miltoniga. Aga siis on äkki tõesem teine argument. Nimelt see, et Dylan on läänemaailma jagatud kultuuriline märk – kõigi poolt armastatud, peast tsiteeritud, kodudesse kogutud, tuttav, omane ja vältimatu. Auhind ei saa siin olla paradigmaatiline muutus, ei pane kedagi Dylanit teistmoodi vaatama, uutele uuringutele hoogu lisama. See lihtsalt teeb väga paljude tuju paremaks.

Aga kui me läheme ajalukku tagasi ja otsime, millal sai Bob Dylanit poeediks pidada, siis teeme ühe avastuse, mis meile tema värsket staatust arvestades ehk isegi ei pruugi meeldida. Ja nimelt, Dylan oli poeet mitte (ainult) sellepärast, et kirjutas oma lauludele väärtuslikke tekste. Ta oli poeet, sest mõjus poeedina, rääkis ja riietus poeedi moodi, reguleeris just selles võtmes oma poose ja paatost. Meile ei tarvitse see jah meeldida, sest see kõik tundub väline ja pealiskaudne, liigselt dändilik. Aga just need faktorid olid tema puhul nakkavad. Dylani poeetilisus oli midagi, mida sai peegli ees harjutada – just nagu teised põlvkonnad harjutasid Michael Jacksoni tantsusamme või Prince’i kitarrihaaret. Dylan oli sedavõrd külgehakkav karakter, et paljud vaimselt nõrgemad rikuti temast lihtsalt ära. Nad avastasid ennast tema moodi mõtlemas ja rääkimas ning ainus, mis neid toitis, oli see, et võlutud oli ka muusikatööstus ise, kes nende sündi ootas ja esile kutsus. «Uus Dylan» oli žanrinimetus ja igaüks teadis 1960.–70. aastatel, milles see seisneb ja millest koosneb.

14.10.2016 17.10.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto