Sirje Niitra: kelle asi on tervis?

Muidugi on inimese tervis eelkõige ta enda asi. Samas ei saa kelleltki oodata, et koolis õpitust piisaks, et endale diagnoos panna ja ravi määrata. Selleks vajame ikka spetsialistide ehk meedikute abi.

Meid toetab riiklik tervishoiusüsteem koos haiglate ja tervisekeskustega, haigekassa, terviseamet, sotsiaalministeerium ja mis kõik veel. Justkui on, kuhu pöörduda ja abi saada. Samas muudavad paljud viimase aja uudiste peakirjad inimesi rahutuks ja mõned võivad lausa paanikasse sattuda.

Küll lubatakse kroonilised haiged perearsti järjekorra lõppu panna, küll soovitatakse väiksema häda korral arsti asemel apteekri poole pöörduda. Siis teatatakse, et haigekassa on suures miinuses, EMOd «valede» patsientidega ülekoormatud ja keegi on taas arsti arvatava ravivea tõttu kohtusse kaevanud.

Kõige vähem on inimesed rahul eriarsti järjekordadega. Puutusin sellega ise hiljaaegu kokku, kui perearst mu valutava randme pärast ortopeedile suunas. ITKst sain telefoni teel teada, et uueks aastaks järjekorda panekuks peaksin helistama uuesti novembri algul. PERHis oli rohkem õnne ja seal anti kohe aeg veebruari keskpaigaks. Vähemalt ei pea uuesti helistama, olin rahul. Muidugi võib juhtuda, et selleks ajaks on valu pika kannatamise peale üle läinud, aga siis on ju ka kõik hästi.

Need, kes haiglas käinud, teavad, et arstikabinettide taga rahvast murdu ei ole. Paljud, kes aja poole aasta eest kinni pannud, on tõenäoliselt selle kas unustanud või leidnud muu lahenduse. Mis muud, kui süsteem lonkab. Ehk annaks mõnele idufirmale ülesande see sujuvamaks muuta? Midagi tuleks välja mõelda ka selleks, et info tervishoiusüsteemi sees liiguks. Praegu on nii, et patsiendil võeti vahepeal näiteks emakas ära või sai ta infarkti, aga perearst ei tea sest midagi. Kuidas saab ta niimoodi oma patsiendil silma peal hoida? See, et üks arst ei tea, mida teine teeb, on kahjuks tavaline.

Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kel oleks perearst kodus külas käinud. Ometi kinnitab statistika, et perearstid teevad aastas tuhandeid koduvisiite. Gripihooaeg on tulemas – oleks väga vajalik, et haigestunud tervisekeskustesse teisi nakatama ei läheks. Kas arsti koju kutsumise võimalust üldse kusagil pakutakse?

Üks viga on, et patsient ei saa sageli aru sellest, mida tohter talle räägib, ja ei julge või ei oska küsida ka. Vahel võivad ka inimese enda ootused liiga kõrged olla. Noor inimene usub, et iga häda vastu leidub rohi, ja on pahane, kui abi ei saa. Vanemad juba teavad, et kõike ei saagi ravida, ja on leplikumad. Aga me kõik tahame, et tohter meid kuulaks, meiega räägiks ja vahel ka lohutaks. Seda kõike on muidugi kahekümne minuti pikkuse vastuvõtuaja sisse raske mahutada. Aga miks ma ei võiks näiteks kümme minutit arsti tähelepanu juurde osta? Praegu selline võimalus puudub.

Käisin eelmine nädal Hiina meditsiini arsti Rene Bürklandi uue raamatu esitlusel. Rahvusraamatukogu suur saal oli pilgeni täis. Ta rääkis sellest, et peame ise võtma vastutuse oma tervise eest ammu enne seda, kui haigeks jääme. Tuleb vaadata, mida süüa ja juua, kuidas elada. Ehk peitub võti siin.

Seotud lood
15.10.2016 18.10.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto