Uudiseid lugedes jäi silma CV Keskuse tööpakkumiste reklaam. Koduabiline Saksamaal saab tööd palgaga 1200–1400 eurot, ostujuht-müügijuht 1500, imikukaupade meditsiiniline esindaja alates 1500, programmi Leader projektijuht 1000–1400, kokk alates 1400 eurost, taksojuht 1000–1500 jne. Ja samas kuulutuses: programmi «Noored kooli» kaudu saab õpetajaks palgaga kuni 1100 eurot kuus. Mind kui endist õpetajat ja koolijuhti teeb selline kuulutus kurvaks.
2017. aasta riigieelarve eelnõu seletuskiri lubab õpetajatele palgatõusu kolm protsenti, minister intervjuus Postimehele siiski 4,6 protsenti. Vaja oleks tõsta vähemalt kümme protsenti, et valitsuse lubadus maksta 2019. aastal õpetajatele palka 120 protsenti riigi keskmisest saaks teoks.
Kui õpetajate palk tõuseb tuleval aastal nii vähe, nagu praegu näib, kaugeneb see riigi keskmisest veelgi. Pealekauba pole «keskmine palk» parim mõõdupuu, sest selle ajavad suuremaks õpetajad, kes teevad normist hoopis rohkem töötunde – ikka oma tervise ja pere arvel. Tegelikult peaks seadma eesmärgiks, et mitte keskmine, vaid miinimumpalk oleks 120 protsenti riigi keskmisest (tänavu 84 protsenti).
Haridus- ja teadusminister Maris Lauri ütles ETV «Foorumis» ausalt välja: me (valitsus) ei arvanud, et keskmine palk Eestis nii kiiresti tõuseb – tulevaks aastaks ennustab rahandusministeerium 5,5-protsendilist palgakasvu. Nii et Eestis valitsev tööjõu puudus ja sellega kaasnev palgasurve olid meie valitsusele üllatus? Mage lugu.
Meeldetuletuseks: Eesti õpetaja on magistriharidusega spetsialist. Kas keegi kahtleb, et õpetaja tuleks pisukese täiendusõppe järel toime ka CV Keskuse pakkumises nimetatud töödega? Seejuures nõuavad need tõenäoliselt väiksemat energia- ja närvikulu kui koolitöö. Õpetajate kiindumus oma ametisse on lihtsalt väga suur, ent kord võib igaühel kannatus katkeda. Mul on endisi kolleege, kes saavad hästi hakkama riigiametniku või reisikorraldajana, aga elatavad endid mõnusasti ka Haapsalu salle kududes või peenemat õmblustööd tehes.