Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Tiia Kõnnussaar: kui aju huugab täistuuridel

Tiia Kõnnussaar FOTO: Erakogu

Nüüdseks on kinnitust leidnud, et digitehnika tihedal kasutamisel on oma mõju nii inimese ajule kui ka käitumisele. Kuidas tasakaalustada seda mõju laste puhul, kes on loomuldasa vastuvõtlikumad? See ei ole tühine küsimus, sest puudutab meie laste tervist, kirjutab Tiia Kõnnussaar.

Hiljuti kuulsin üht lugu: nii umbes viieaastane tüdruk ootas koos isaga bussis selle väljumist. Järsku maandus bussiakna välisklaasile lapse istme kõrval suur putukas ja hakkas seal ringi ukerdama. Tüdrukus tärkas huvi: ta pani pöidla ja nimetissõrme vastu aknaklaasi ja püüdis pilti suuremaks suumida.

Nutikas elektroonika on niivõrd meie igapäevaellu juurdunud, et küllap on midagi sellist näinud või kuulnud igaüks.

On vaieldamatu, et digipööre on elu lihtsamaks teinud, andnud võimsa hoo teadmiste levikule ja kiirendanud kodanikuühiskonna arengut. Saada silmapilkselt ühendust maakera eri nurkadega tundub endastmõistetav. Pigem ajab närvi, kui võrguühendus on kehv või levi ei ole.

Kõige hüvelise kõrval on aga vähem räägitud sellest, kuivõrd on uue tehnoloogia pealetung mõjutanud nii meie käitumist kui ka mõtlemisprotsesse.

Aju saab vastukäivaid signaale

Tänaseks on kindel, et arvuti ja nutiseadmete pidev kasutamine mõjutab aju. Väga lihtsustatult võib seda seletada nii: kui mõnda tegevust sageli teha, kujunevad aju närvirakkude ehk neuronite vahel kindlad närviahelad. Kui mõnda asja mitte teha või teha seda harva, need ahelad nõrgenevad ja lakkavad toimimast. Ja kui ajus on juba moodustunud uus närviahel, oleme programmeeritud seda käitumisviisi jätkama – seda katkestada pole niisama lihtne. 

Kuid asi on veelgi keerukam, ütleb Tartu Ülikooli psühholoogiaprofessor ja aju-uurija Talis Bachmann, kes on Eestis üks pädevamaid teadlasi aju teemal sõna võtma ja kellele järgnevalt tuginen. «Jaak Panksepp, maailmakuulus emotsioonide uurija on eristanud aju töös mitut süsteemi,» selgitab professor Talis Bachmann. «Lisaks uudistavale süsteemile – mis sunnib meid pidevalt infot otsima, et edukalt kohaneda, – on ajus ka hirmu-, viha- ja paanikasüsteem ning sellega seotud turvatunde süsteem. Kuna infotulv on tohutu, on hõlpus nende süsteemide töö ajus üle koormata ja tekib konflikt.»

Näiteks kuigi anname endale aru, et kümme korda päevas oma kirjakasti vaadata, Facebookis käia või veebilehtedel surfata on aja surm, ja meid närib pärast süütunne, teeme seda ikkagi. Turvatunde süsteem saab küll sotsiaalmeediast paitusi, kuid samal ajal on häiritud mingid muud vajadussüsteemid.

Miks me nii käitume? On teada, et inimesed õpivad positiivsete ja negatiivsete kinnituste kaudu. Positiivsed kinnitused tekivad juhul, kui käitumine on soodne, aitab vajadusi rahuldada ning tsükliliselt puhata. Kui tagajärjed on ebameeldivad, õpime seda käitumist vältima. Paraku ei ole professor Talis Bachmanni sõnul infoühiskonnas enam kuigi selgelt eristatav, mis on positiivne ja mis negatiivne. «Need mõjurid esinevad koos ja samaaegselt. See ei ole loomulik olukord, inimest justkui rebitakse ja tõugatakse korraga ning selgeid ja üheseid lahendusi pole. See paneb meid suure surve alla.»

Aju neuromediaatorite süsteemide ülekoormamine, tundlikkuse muutumine, ebaotstarbekate seoste tekkimine ja vaimne üleväsimus – kõik see kokku põhjustab aju üleväsimist, võtab professor Talis Bachmann räägitu kokku. «Me käitume moel, milleks evolutsioon ei ole meid  miljonite aastate vältel ette valmistanud. Ajuväsimus võib väljenduda mitmel moel: ärevushäiretes, keskendumisraskustes, kroonilises väsimuses, impulsiivsuse kasvus, asendustegevuste otsimises, läbipõlemissündroomis.»

Mõju lastele ilmneb kiiremini

Eelneva põhjal on ilmselt selge, et digimaailma mõju laste tundlikule ja alles arenevale ajule on veelgi suurem. Üha enam ja üha nooremad lapsed pöörduvad tohtrite poole arvutisõltuvuse, depressiooni ja unehäiretega, ütleb Tartu Ülikooli kliinikumi arst-õppejõud, lastepsühhiaater dr Aime Meos. Tervise Arengu Instituudi teatel veedavad ligikaudu pooled 11–15-aastased noored koolipäevadel ekraani taga viis või enam tundi – lisaks kuuele kuni kaheksale koolitunnile! Kool ongi ilmselt see koht, kus muutused laste käitumises on näha nagu peo peal.

Tõsi, kõik on määra küsimus, ent küllap on igaüks kogenud, kui lihtne on interneti või sotsiaalmeediaga seoses mõistlik määr unustada ja hiljem kerges vaimses pohmeluses end sajatada. Lastel on end põnevast ja värvilisest arvutimängude maailmast või nutitelefonidest veelgi raskem lahti rebida.

Kui aga lapse kiiresti arenevat aju tehnoloogia abil liigselt stimuleerida, tekitab see juba silmanähtavaid probleeme: on leitud, et sellega kaasneb tähelepanupuudulikkus, kognitiivne areng pidurdub, õppimisvõime kahaneb. See on reaalsus, millega õpetajad koolides ja lasteaedades juba praegu silmitsi seisavad.

Tuleb ujuda vastuvoolu

See kõik võiks meid – lapsevanemaid, õpetajaid, koolijuhte – panna mõtlema, kuidas lapsi konstruktiivselt toetada, sest digirevolutsiooni tagasi pöörata me ju ka ei taha, isegi kui see oleks võimalik.

Kui on teada, et moodsa nutitehnika ületarbimine paneb piltlikult öeldes aju täistuuridel huugama ega soosi keskendumist, oleks loogiline aidata lastel hoogu maha võtta ja meelt rahustada. Kuidas seda teha?

On leitud, et hea vahend täistuuridel huugava aju maharahustamiseks on nn teadvelolu- või ärksuseharjutused (ingl mindfulness). Tegelikult tehakse juba nüüd osas Eesti koolides ja lasteaedades selliseid harjutusi, mis võtavad tunni või tegevuste algul kõigest paar-kolm minutit, ent tagavad kaasamõtlemise ja töörahu. Nn vaikuseminutid rahustavad meele maha ja aitavad keskenduda. Et koolid on selle meetodi vastu suurt huvi ilmutanud ajal, mil neile pakutakse kõikvõimalikke koolitusi ja programme, näitab, et vajadus on tõesti olemas.

Vaikuse mõju

Nelli Jung, Tartu Ülikooli eetikakeskuse väärtuskasvatuse koolitaja, jõudis vaikuseminutiteni  brittide väärtuskasvatuse programme uurides ja sattus sellest tehnikast vaimustusse. Vaikuseminutite harjutused treenivad tähelepanu hoidma ja suunama. Nende abil on võimalik lapsi tunni alguses õppimisele häälestada, tuua nad välja vahetunni sagimisest, emotsioonidest, tülist sõbrannaga või muretsemisest homse kontrolltöö pärast. Neil harjutustel on õpetajate sõnul kohene mõju õpi- ja keskendumisvõimele ja seetõttu neid hea meelega ka kasutatakse.

Teadusuuringute põhjal võib väita, et nende harjutuste abil väheneb laste reaktiivsus või provotseeritavus. Nad õpivad aru saama, et neil on valik, mitte et see «läks nii».

  • Kõigile õpilastele tähelepanu ja meelerahu harjutuste õpetamine loob potentsiaali suuremaks eneseteadlikkuseks, paranenud impulsikontrolliks ning vähenenud emotsionaalseks reaktiivsuseks probleemsetes olukordades (Thompson & Gauntlett-Gilbert, 2008). 
  • Uuringutulemused osutavad, et tähelepanu ja meelerahu harjutuste õpetamine võib parandada õpilaste võimekust tulla toime stressiga, soodustab kognitiivset ja akadeemilist sooritust ning võimaldab mittereaktiivset, mitteprovotseeritavat seisundit (Shapiro jt, 2008).  

«Paljud lapsed tunnevad end ohvritena, kõik justkui juhtub nendega, aga nad ei taju, et neil oleks võimalus teha teadlik valik,» ütleb Nelli Jung. Harjutusi tehes õpivad nad lihtsalt ja kogemuslikult, et ma võin teha pausi, et valida. Et ei oleks nii, et ma vihahoos löön kedagi, sest tegutsen impulsi ajel. Nad on kogenud, et lihtsate võtetega saab kiiresti oma seisundit muuta ja seejärel teha valiku, kuidas käituda. Edaspidi õpivad lapsed paremini mõistma nii ennast kui ka teisi ning kasutama seda tehnikat ka stressitekitavates eluolukordades.

Vaikuseminuteid praktiseeritakse nii lasteaia hommikuringides kui ka gümnaasiumis – vanusepiirangut ei ole. Paljud õpetajad kasutavad audioharjutusi, et ka ise kaasa teha, ennast tasakaalustada ja värskena tundi alustada. Laagri kooli direktori Toomas Artma sõnul on vaikuseminutid samasugune õpitav asi nagu matemaatika, eesti keel või bioloogia: lapsed saavad koolis selgeks, kuidas keskenduda, tegevusele häälestuda ja ennast igas mõttes kohale tuua.

Niisiis, miks ei võiks lastele oma vaimse ruumi puhastamise ja tähelepanuharjutuste õpetamine koolis olla sama tavaline nagu hammastepesu hommikul? Seda võiks nimetada ka vaimse hügieeni hoidmiseks, olgu need siis vaikuseminutid või mõni muu tasakaalustav harjutus. Vähemasti võiks proovida. Oma laste nutividinate ja arvuti kasutamisel tasub silm peal hoida niikuinii.

Tiia Kõnnussaar on Tartu Ülikooli eetikakeskuse kolumnist-toimetaja.

 

20.10.2016 22.10.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto