Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Andrus Karnau: vürtspoodnik ja riigipea

Andrus Karnau FOTO: Pm

Konstantin Pätsi ajal oli riigipea suveresidentsiks Oru loss, president Lennart Meril Paslepa suvila. Soome riigipead puhkavad Kultarantas. President Kersti Kaljulaidi kantselei seisab tuleva aasta mais sama küsimuse ees, sest keskmise eestlase suvemaja riiklike ülesannete jaoks ei sobi.

Suveresidents on ennekõike külaliste võõrustamiseks, läbirääkimisteks, mõjutamiseks, võlumiseks ja nende hinge pugemiseks. Kahju, et Paslepa erastamisele läks. Ajaloolise järjepidevuse jaoks oleks hea, kui saaks külalistele näidata kohti, kus Lennart Meri pidas kõnelusi Paul Goble’iga või Arnold Rüütel juuris kadakaid või Toomas Hendrik Ilves kurameeris Ievaga.

Mõjuvõimuga kauplemise kahtlus võtab usu asjade ausasse toimimisse. Autorollo, maadevahetajad, Edgar Savisaar, Tallinna Sadam – seda on liiga palju riigile, kes oli uhke, et korruptsiooni on vähe. Ermamaa kurnab meid veel kaua. Kahtlused, et Ilves on kuritarvitanud oma positsiooni, on paisunud nii suureks, et Kersti Kaljulaidi kantselei pidi tegema avalduse, et president kannab oma Nõmme eramu kulud ise. Kadrioru värske avaldus kõlas üsna pentsikult. Riigipea perekonna ülalpidamise eest vast ikka suudame maksta? Kuna Nõmme maja kulude katmine võiks avalikkusele mõjuda kui Ärma juhtum, siis otsustas ettevaatlik Kadriorg käituda nõnda.

Miks Ilves ei oleks võinud teha nii nagu Kaljulaid praegu ja Ärma eest ise maksta? EASilt saadud ligi 3 miljonit krooni kattis OÜ Ermamaa kinnisvara soetusmaksumusest jämedalt võttes poole. Laenu andsid ettevõttele ka Evelin ja Toomas Hendrik Ilves. Presidendiaastail tasus ettevõte laenu, aga peamiselt intresse. Kui suures osas need läksid omanikest laenuandjaile, aruanded ei näita. Tõsiasi on ka see, et lühikesel perioodil enne presidendiks valimist olid osaühingu tulud märkimisväärselt suuremad kui presidendiajal, aga riigipea residentsi ülesandeis olles olid ka OÜ Ermamaa tegevuskulud peaaegu olematud, enamik rendist läks ärikasumiks.

President oleks võinud ju pidada ka ametiajal Ärmal turismitalu. Mis oleks selles halba, kui presidendipere on samal ajal ka väikeettevõtte omanik? Vürtspoodnik ei küüni riigipeaks. Või kas erinevus on ikka nii suur, sest Euroopa Parlamendi liikmena Ilvesel ometi sobis olla turismitalu arendaja.

Nüüd on Ilvese nõunik sunnitud levitama paberit, mis peab tintlat veenma, et Ilves pole EASi raha eest omale kodu ehitanud. Välis- ja julgeolekupoliitika arvamusliidrist Toomas Hendrik Ilvesest on saanud Villu Reiljaniga võrdne tegelane. Selline võrdlus tükib vägisi pähe, kui loen Ilvese kantselei koostatud selgitusi Ärmal toimunu kohta: Ilves pole teinud, pole süüdi ega ole kunagi osalenud. Kuni väiteni, et ettevõtte OÜ Ermamaa pankrot poleks olnud hea lahendus riigipeale, ettevõttele ega Eesti riigile.

Tahaks vastu küsida, kas riigipea ettevõtlusrisk ei võigi lõppeda krahhiga? Kas vürtspoodnikud võivad pankrotti minna, aga president ei tohi?

Ermamaa aruandeist pankrotioht küll ei paista. Kui politsei keelaski külalismaja pidamise, siis presidendi palk oli piisav, et ettevõtte pangalaene maksta. Riigipea pole vürtspoodnik, aga Ärmal juhtunu taustal on neil keeruline vahet teha.

Ärma teenis presidenti ja riiki riigipea suveresidentsina. Eestil pole kahjuks Kultarantat. Ilves lahendas esindusruumide puuduse nii, nagu oskas. Tulemuseks on aga meeletu kahju. Praegust olukorda mõistlikult lahendada on võimatu. Ühelt poolt vajas riigipea residentsi, teiselt poolt on presidendil samad kohustused mis kõigil teistel kodanikel. Ärma talu kriisis ei ole võitjaid.

20.10.2016 22.10.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto