Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Savisaare tühjad kohad

FOTO: Illusratsioon: Andrus Peegel

Oli aeg, mil Keskerakonna juhi Edgar Savisaare tunnustuse ja lahke pilgu pärast daamid tülitsesid ja härrad usalduse nimel koogutasid. Praeguseks on kunagised lemmiklapsed ja truud võitlejad Savisaare juurest kadunud. Kohad on tühjad.

Ühe neist napsas esimehe lähedusse endale endine ajakirjanik, riigikogu liige Peeter Ernits. «Puhas isiklik edevus,» ütlevad mõned keskerakondlased. «Ta on põhimõttekindel, truu, aus,» vastavad teised.

Savisaare ümber olevate tühjade toolide rida täiendas hiljuti põline keskerakondlane, Savisaare üks suuremaid võitluskaaslasi ja töödejuhataja olnud Kalev Kallo. Kallo loobus kandideerimast tagasi erakonna volikogu esimeheks, öeldes: «Mina enam rindele ei lähe.» Väärikas taandumine.

Tühjaks jäänud kohale seadis Savisaar Ernitsa, kes näitas läinud nädalal Kersti Sarapuule volikogu juhi valimistel alla jäädes üsna täpselt ka seisu, mida mitu erakonnaliiget ennustab jõuvahekorraks kahe nädala pärast toimuval erakonna kongressil – 70:30 Jüri Ratase kasuks.

Kui korralisel kongressil aasta eest novembris aitasid Savisaart paljuski kaastundehääled, siis praeguseks pole neid ülearu palju alles jäänud. Erakonna üldpilt on armetu ja teed suletud.

Võib vaid oletada ja tagantjärele targutada, millises seisus oleks Keskerakond ja Savisaare positsioon tema 25 aastat tagasi loodud ainuvalitsuses, kui Savisaare kõrval oleks viimastel aastatel jagunud inimesi, kes julgevad ausad olla.

Inimesed, kes ei ilusta pilti erakonnast ja sellest, millised jõujooned seal valitsevad. Savisaar ei uskunud ilmselt lõpuni, et näiteks riigikogu fraktsiooni esimehe valimistel on Kadri Simsonil paarihääleline ülekaal. Ausalt pole julgetud Savisaarele tema seisust rääkida ja kindlasti on ka neid, kes pole seda nimelt teinud ja on nautinud esimehe järjest täienevaid valearvestusi.

Ühed vähesed, kes on Savisaare lähikonda jäänud, kes Savisaart ei karda, on Tallinna abilinnapea Kalle Klandorf, kes on Hundisilma kogunemistel Savisaare erutumise korral samuti häält tõstnud, ja Ernits, kes häält ei tõsta, aga tema häält Savisaar kuuleb ja kuulab.

Ernits on otsese ütlemisega, aus.

Ta ei klähvi, vaid valib endise ajakirjanikuna väga oma sõnu, teab sõna kaalu ja vastutust sõnade eest. Isiklik ambitsioon ja edevus või mitte, aga ta on aastaga jõudnud Savisaarele kõige lähemale, tema peamiseks usaldusisikuks ja seda mitte tavapärase keskerakondliku juhikultusliku lipitsemisoskusega.

Ernits ei muretse, kas Savisaare kohta «klassikaline alfaisane» öelda on päris täpne hinnang, tal pole probleemi selgelt sõnastada, et on nii kaugele jõudnud seetõttu, et pole «pidanud kellegi tagumikku lakkuma». Keskerakonnast midagi sellist kuulda ei ole just igapäevane, sest lipitsema ja noogutama on pidanud kõik Jürid-Kadrid, kes praegu erakonda Savisaarelt üle võtavad.

Ernits ei loo illusioone, et kongressil võiks juhtuda ime ja Jüri Ratas peab leppima kaotusega. Ta teab, et delegaatide hääled on hoolikalt kokku loetud ja kontrollitud.

Ernits sooviks rääkida, arutada, otsida kompromissi, sulguda kinniste uste taha, vajadusel karjuda-kakelda, et erakond saaks ühtsena edasi minna. Ta annab aru, et see on asjatu lootus, sest üks seltskond kappab selgelt kindla eesmärgi poole – Keskerakond üle võtta ja riigis võimu juurde saada.

Ratas ja Simson pole teinud pingutusi, et Ernits oma poolele saada. Tema riigikokku pääsemist peetakse vastasleeris pigem erakonna tööõnnetuseks. Erints on isepäine ja seetõttu ebamugav.

Ratase Keskerakonna esimeheks valimise järel tema kõrval tühje kohti palju ei ole.

21.10.2016 24.10.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto