E, 3.10.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Nils Niitra: madallend vahendatud reaalsuses

Nils Niitra
Nils Niitra: madallend vahendatud reaalsuses
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Nils Niitra
Nils Niitra Foto: Sille Annuk / Tartu Postimees

Esimene episood. Lennuk hakkab suunduma Brüsseli hoovõturajale ja stjuardess käsib inimestel elektroonilised seadmed välja lülitada. Minu kõrval istub naine, vististi rootslane, kes, ilmselgelt tujust ära, toksib nutitelefonisse sõnumeid.

Üle vahekäigu istuv mees taob midagi närviliselt sülearvutisse, stjuardessi korduva käskimise peale paneb ta läpaka ära. Mõni rida eespool on veel üks tegelane, kelle peale stjuardess on sunnitud kurjaks saama, sest ta lihtsalt ei suuda oma ekraaniga klahvpilli ära panna. Minu kõrval istuvat naist stjuardess vististi ei märka, tema toksib oma sõnumeid ka õhku tõusu ajal muudkui edasi, mis tähendab, et telefon pole lennurežiimil. Need on täiskasvanud inimesed, mitte lapsed.

Teine episood. Peterburi Ermitaažis jookseb ringi sadu hiinlasi. Hakkan nende toimetamisi jälgima. Skeem on järgmine. Hiinlane suundub ühe maali juurest teise juurde ja teeb igaühest kiire klõpsu. Ta vaatabki teost täpselt nii kaua, kui kulub foto tegemisele. Ta ei seisata ühegi maali juures pikemalt, et vaadelda, tunnetada, arutleda. Hiinlased kogevad Ermitaaži läbi nutitelefoni, mis tähendab, et nad ei märka teisi muuseumis kõndivaid inimesi. Seetõttu nad trügivad, lükkavad eurooplasi oma karjaga lihtsalt füüsiliselt kõrvale, sest eesmärk pildistada üles võimalikult palju Ermitaaži pühendab abinõu.

Mõlemad episoodid on minu kaks kogemust sellest, mida on teinud kõikvõimalikud elektroonilised vidinad inimesega. Mulle tundub, et millegi vahetu tajumine on hakanud muutuma defitsiitseks kogemuseks, sest paljud elavad aina vahendatumas maailmas.

Lennunduse turvanõuete järjekindel eiramine viitab sellele, et paljud muidu täitsa kenad Põhja-Euroopa inimesed on unustanud oma hea kasvatuse ega ole enam iseenda peremehed. Stockholmi suunduval lennukil istuv rootslane käitub nagu viimane mölakas, ei saa aru selgesõnalistest korraldustest, ei valitse iseennast.

Hiinlaste puhul mõistan ma, et juba kodumaalt väljapoole saamine on tõeline privileeg, aega on vähe ja üles tuleb võtta kõik, mis vähegi ette jääb. See aga ei tähenda, et võib toimetada võõra riigi aardekirstus nagu vallutusretkele tulnud nomaad. Mis sajandis me elame?

Me elame 21. sajandis, aga mulle tundub, et vahendatud tegelikkus hakkab röövima inimeselt tema suutlikkust tajuda reaalsust vahetult ja teha sellest tulenevalt mõistlikke käitumuslikke otsuseid. Ta ei oska enam kultuurselt käituda. Hea kasvatuse unustamine on miski, mis viitab järjest enam võimalusele, et inimene ei ole vaba. Lõppkokkuvõttes paiskab vahetu reaalsuse kaugenemine meid maailma, kus oleme senisest palju enam manipuleeritavad: meie ei mängi masinatega, vaid nemad meiega. Paljude visionääride peljatud aeg, mil tehnoloogia võtab inimese üle võimu, võib olla palju lähemal, kui seni arvatud.

Tagasi üles