Õiguskantsler Ülle Madise: presidendi otsevalimine tooks priiskava show' ja silmamoondused

Eestile riigipea valimine on pea alati logisenud. Kõiki praeguse valimiskorra võimalusi on (kuri)tarvitatud. Kasti on lastud tühje ja rikutud sedeleid nii riigi- kui valimiskogus. «Päriskandidaate» on hoitud vaid valimiskogu tarvis. 2006. aastal pani kaks fraktsiooni hääletamise salajasuse proovile otsusega, millega keelati oma saadikutel osavõtt valimistest. Vaid üks trikk on veel kasutamata: see, et riigikogu voorudes ühtki kandidaati üles ei seatagi.

Äsjane pikk ja dramaatiline presidendivalimiste saaga on toonud riigikogu lauale kõikmõeldavaid ideesid valimiskorra muutmiseks. Seepärast tundub mõistlik vaadelda pakutavate muudatuste riigiõiguslikke tagajärgi. Vaid loogiline, mitu sammu ette vaatav analüüs annab vastuse, kas uus valimiskord aitab ära hoida või vähemasti kahandada mineviku ebameeldivusi, ning testib samal ajal ka süsteemi kindlust võimalike kuritarvituste vastu.

Kõige rohkem on siiani juttu olnud kandidaatide esitamise korra ja tühjade või rikutud sedelite tähenduse teemal. Viimasega saaks tegelda ka põhiseadust muutmata, tavakorras ja vabariigi presidendi valimiste seadust täpsustades. Mõistele «osavõtnute enamus» on võimalik anda ka kvooruminõude puudumisele viitav tähendus.

Kui põhiseaduse autorid oleksid andnud nn valgele sedelile tõkendi kaalu, oleksid nad selle põhiseaduse rakendamise seadusesse kirja pannud. Valimistulemuste kindlakstegemisel on seega võimalik arvestada ka üksnes poolthääli.

Kandidaatide ülesseadmise korra ja riigikogu valimisvoorude arvu muutmine eeldab kindlasti põhiseaduse parandamist. Kandidaadi ülesseadmist nn rahvaalgatuse korras ehk 10 000 või 25 000 allkirjaga tasub kindlasti vaagida, sellele vaatamata, et tegu oleks pika sammuga otsevalimiste poole, mille puudustest edaspidi.