N, 1.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Joosep Värk: istungid avalikuks

Joosep Värk
, reporter
Joosep Värk: istungid avalikuks
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Joosep Värk
Joosep Värk Foto: Tairo Lutter

Üleeile tegi riigikohus otsuse, millega tühistati Õhtulehe ajakirjanikule Juhan Haraveele Harju maakohtu kohtuniku Merle Partsi määratud 600-eurone rahatrahv.

Praegusele ainsale juuraharidusega Eesti kohtureporterile Haraveele heitis kohus ette seda, et ta kirjutas lehes kohtuistungil räägitust, kuigi asja menetlenud Parts oli selle keelanud. Parts leidis, et see võib mõjutada tulevasi tunnistajaid. Riigikohus leidis, et Parts ei saanud sellist keeldu määrata ning seetõttu oli ka trahv kehtetu.

Selline otsus oli ajakirjandusele väga vajalik, sest üsna tihti on advokaatidel soov, et kohtumenetlused kuulutataks kinniseks. Partsi määratud trahvi kehtimajäämine oleks võinud kaitsjatele täiesti uue n-ö relvaarsenali avada. Õnneks nii ei läinud.

Kuid terminita «avalik kohtuistung» tuleks minu arvates lähemal ajal kindlasti ajakohastada, sest tehnoloogiline areng ei jäta vastupidiseks erilist võimalust. Näiteks olin mina see ajakirjanik, kes pidas Assar Pauluse esimesel kohtuistungil otseblogi. Täiesti jabur asi, mida kohtuistungil teha, mõtlevad ilmselt paljud õigusega seotud inimesed.

Seda leidis ka kohus ning keelas blogi ära. Täiesti mõttetult minu arvates, sest mis vahet on sellel, kas kõige uuem info ilmub nähtavale veebisaidi ülemises osas, nagu blogis, või kõige alumises osas, nagu reportaažis. Tegelikult oli toona minuga koos kohtusaalis istunud konkurentväljaande ajakirjanik oma veebilugudes minust detailsem ja kiirem, ent ära keelati minu tegevus, sest seda nimetati blogiks.

Hiljemgi olen selle blogi puhul kuulnud kõvasti aasimist. Kahjuks vaid sõna blogi, aga mitte selle juhtumi sisu kohta. Mulle on jäänud mulje, et peamiselt on aasimine ajendatud soovist ajakirjanduse tegevust ja avalikkuse huvi naeruvääristada, aga mitte sellest, et rääkida asja sisust.

Kriminaalmenetluse seadustik ütleb, et kohtuistungil toimuvat võib istungisaalis viibija talletada ainult kirjalikult. Muid vahendeid tohib kasutada üksnes vaid kohtu loal. Kui veel 2011. aastal, mil see seadusepügal vastu võeti, võis selline kord tunduda mõistlik, siis praegu tundub see mulle suhteliselt jabur.

Seda põhjusel, et vaid trükiajakirjandusel on mõistlik teha kohtusaalist n-ö ülekannet, aga kahjuks on see vorm minu kogemuse järgi kõige ebaadekvaatsem, sest suurt osa infost ja kontekstist ei ole võimalik edasi anda nii, et tavalugeja seda lugeda tahaks või suudaks. Raadiol ja eriti televisioonil oleks selles suhtes oluliselt suuremad šansid, kuid neil menetluse sisulist poolt talletada ei lasta.

Seetõttu tasukski mõelda kohtuistungi avalikkuse reeglite lõdvendamisele, sest see muudaks kohtupidamise jälgimise tavainimesel oluliselt aru- ja kättesaadavamaks. Usun, et selle abil oleks Eesti avalikkusel oluliselt parem ülevaade kohtupidamisest ning avalik õiglustunne arenenum.

Märksõnad
Tagasi üles