Sisukord
Arvamus
Postimees
27.10.2016
Eesti Kose vallas läks tuleroaks lipumastivabrik Eesti lühiuudised Male Mälumäng Palju õnne Dilbert Halduskulud kerkisid kui pärmiga Kallas sooviks kohta erakonna juhatuses (1) Tagakülg Oravad ja auesimees rääkisid suud puhtaks Majanduse lühiuudised Savisaar käis linnavalitsuses ja sõitis Moskvasse Pättide jalavarjud koondatakse politsei andmebaasi Andmekaitse tõttu veninud ühistranspordiuuring saab kevadeks valmis Riik maksab sama töö eest Tallinnas ja mujal erinevat palka (12) Majandus Majanduse lühiuudised Eesti Pank hoiatab hoiu-laenuühistutega seotud riskide eest (1) Marati uued omanikud tahavad tõsta brändi tuntust Jaanus Vihand: ühistuline ettevõtlus hoiab ära rumalad otsused Välismaa Meedia surve tõi Ceuta-probleemi NATOsse Kogu liitlaspataljon on platsis hiljemalt Kevadtormiks ISIS valis Boko Haramile uue juhi Välismaa lühiuudised 27.10 Arvamus Inge Suder: meditsiin arstib ka majandust Priit Humal: Rail Balticu praegune lahendus vääribki kriitikat (5) Juhtkiri: madalam palk Tallinnast ääremaale ei meelita Raul Heido: peame perevägivalda kuriteoks, aga vägivallatsejat kurjategijaks ei pea? (2) Jaak Urmet: elu ilma laikideta (1) Postimees 1991. aastal: elu on 3,7 korda kallim Kultuur Meele(olu)line ja pingevaba keskpäevane teatriõhtu Sport Spordi lühiuudised Tartu kaotas Prantsusmaal suurelt Varumeeste lahingus röövis penalti Klavanilt nullimängu Supertiimi hooaeg algas masendavalt Treenerite seas levinud seksimüüt lükati teaduslikult ümber Kangert jätkab ikkagi abimehena: mulle meeldib see roll Kas loos luhtas Eesti võrkpallurite suure võimaluse? Tallinn Andmekaitse tõttu veninud ühistranspordiuuring saab kevadeks valmis Tarbija Koduloomad muutuvad aina eksootilisemaks Tüütud lutikad tungivad taas kodudesse Tartu On viimane aeg kinnitada lapse huviringis osalemine Legendaarne vutimängija annab lahkumisetenduse Peetri kooli ajaloolise maja taastamine algas lammutusega Ettepanek: nädalavahetusel tulgu prügiauto aia taha hiljem Vanaemad – vutt-vutt-vutt perekooli! Inimene püüab kuivendamisega rikutud soid loodusele tagasi anda Meelelahutus Koomiks Sudoku

Raul Heido: peame perevägivalda kuriteoks, aga vägivallatsejat kurjategijaks ei pea?

4 min lugemist
Raul Heido FOTO: Erakogu

Praegusaja ühiskond ei tolereeri vägivalda ja käsitleb perevägivallajuhtumeid kuritegudena. Samasugusel üksmeelel pole avalikkus aga vägivallatseja karistamise suhtes, kirjutab Lõuna ringkonnaprokurör Raul Heido.

Perevägivalla kuritegusid iseloomustab latentsus, kus akendele on ette tõmmatud paksud kardinad ja suurem osa juhtumeid jääbki meile teadmata. Rahvusvahelised uuringud näitavad, et naine pöördub politseisse keskmiselt pärast 35. vägivallajuhtumit. Seega enamikus politseisse jõudvates juhtumites on tegemist aastatepikkuse süstemaatilise vägivallaga.

Väärib märkimist, et ligi kolmandik kogu riigis toime pandud vägivallakuritegudest on seotud perevägivallaga. Statistikakõver näitab, et 2011. aastal oli Eestis registreeritud 1939 perevägivalla kuritegu, mullu 2997. Perevägivalla kuritegude arvud on suurimad Põlvamaal, Narvas, Kohtla-Järvel ja Valgamaal, kuid perevägivalla latentsust arvestades võib olla tegemist õiguskaitse ja abiandvate organisatsioonide hea koostöö tulemusega kuritegude avastamisel.

Perevägivalda võib leida nii abielus kui ka muudes kooselulistes suhetes. Sageli on täiendavaks osapooleks vägivalda pealt nägevad lapsed, kellele mõjub peresisene vägivald eriti traumeerivalt. Määrav pole majanduslik toimetulek, sest ka heal järjel musterpere fassaadi taga võib toimuda uskumatu vägivald.

Harvad pole olukorrad, kui mõni päev pärast juhtunut soovib ohver oma ütlustest taganeda, keeldub igasugusest abist ja koostööst ning nõuab kriminaalmenetluse lõpetamist.

Kõrvalseisjal on lihtne soovitada, et vägivaldne suhe tuleb päevapealt lõpetada ja nõuda õiguskaitseasutustelt vägivallatseja võimalikult pikaks ajaks vangimajja saatmist. Paraku tuleb otsuste vastuvõtmisel arvestada, et ohver ja ründaja on üldjuhul seotud emotsionaalselt, sotsiaalselt ja majanduslikult – nende kooselus on ühiseid helgeid hetki, neil on sugulased, sõbrad ja tutvusringkond. Pere katab koos kulusid, sageli on see seotud ühiste laenukohustustega.

Keerulisemad on juhtumid, kus vaatamata kriminaalmenetluse sekkumisele eraellu peresuhted jätkuvad. Ühe liikme välja arvamine, lastelt vanema võtmine seab löögi alla pere sotsiaalse ja majandusliku turvalisuse, mistõttu kohaldatav karistus vajab hoolikalt kaalumist, et me kaudselt, sh suurtes kriminaalmenetluse kuludes, ei karista ülejäänud pereliikmeid.

Hirm enda ja laste toimetulekuraskuste ees kammitseb paljusid ohvreid. Kuna rünnetele eelnevad ja järgnevad helgemad päevad, ollakse valmis taluma ja kannatama lootuses, et ehk olukord muutub iseenesest. Selline lootus on petlik, sest vägivallaahela jätkudes ja abi mitte otsides tekib vägivallatsejal aastatega karistamatuse tunne ja ta muutub järjest jõhkramaks.

Tavaliselt ei mõtle ohver häirenumbrile 112 helistades elukaaslase trellide taha saatmisele, vaid ta soovib politseilt ründaja rahunema viimist. Kriminaalmenetluse alustamine võib talle ebameeldiva üllatusena tulla. Harvad pole olukorrad, mil mõni päev pärast juhtunut soovib ohver oma ütlustest taganeda, keeldub igasugusest abist ja koostööst ning nõuab kriminaalmenetluse lõpetamist.

Selliseid olukordi on võimalik minimeerida, kui riik koostöös kohalike omavalitsustega suudaks ohvri perele kohe materiaalset abi pakkuda, sest pere heaolu vähenemine on arvestatav põhjus, miks vägivallatsejaga koos elatakse. Vägivallatseja eraldamiseks ei pea teda alati vahistama, sest tõhusaks vahendiks on ajutine lähenemiskeeld, mis loodetavasti tulevikus sarnaneb elektroonilise valvega.

Isegi kui ohver annab politseiuurijale selgitusi toimunust, pole välistatud, et kohtus keeldub ta ütluste andmisest isegi olukorras, kus talle pakutakse võimalust kaasata tugiisik või anda ütlusi kaugülekuulamise ehk nn videosilla vahendusel teisest ruumist.

Politseimenetlejale on keerulised sõna sõna vastu olukorrad, mil kannatanul puuduvad fikseeritavad kehavigastused või ta pole pöördunud tervishoiuasutusse abi saamiseks. Harvad pole ka juhud, mil ohvril on häbi meedikutele vigastuste asjaoludest rääkida, mis kahandab meditsiinilise dokumendi tõendiväärtust. Sel juhul vajame uurijaid, kes suudaksid koguda täiendavaid ja objektiivseid tõendeid, mis kinnitaksid ohvri selgituste usaldusväärsust.

Kriminaalmenetluse tulemuslikkus sõltub ka ohvrile antavate tugiteenuste kiirusest ja kvaliteedist. Riiklik ohvriabi võimaldab korraldada psühholoogilist abi tööpäeviti, kuid pidevat kriisiabi koos majutusteenusega suudavad tagada vaid naiste varjupaigad. Politseis või politseiväliselt võiksid töötada kriisipsühholoogide valvemeeskonnad, et ohvrinõustamine toimiks vahetult pärast ohvriks langemist. Sellisel juhul oleks vähem ka neid, kes loobuvad kriminaalmenetluses ütluste andmisest.

Avalikkus ja meedia on vägivallajuhtumit hukka mõistes tavapäraselt emotsionaalsed, nõudes riigilt karmimaid karistusi. Kui abiandvad organisatsioonid kuulavad ohvri lugu, siis õigusemõistmise põhimõtete kohaselt tuleb ära kuulata mõlemad pooled. Emotsioonid peavad jääma tagaplaanile, õiguskaitseasutused ja kohus peavad koguma tõendeid ning seadusele tuginedes valima tõendatud teole vastava kriminaalmenetluse liigi ja karistusmeetmed. Alati ei ole kohtulahend kooskõlas emotsioonidest kantud avalikkuse õiglustundega.

Prokuratuuril kriminaalmenetluse juhina tuleb kaaluda, kas saata vägivallatseja üldmenetluses kohtu ette, mis tähendab nõrgemale poolele kohtusaalis avalikult esinedes sündmuste uuesti läbi elamist ehk sisuliselt taasohvristumist. Võib ka teha süüdlasele ettepaneku kokkuleppemenetluses läbirääkimiste alustamiseks ja karistuses kokkuleppe sõlmimiseks. Viimane ei kohusta ohvrit kohtusse ilmuma. Ekslik on arvamus, et kokkuleppemenetluses saavutatud karistus on alati kergem. Kokkuleppemenetluses saab kannatanu avaldada arvamust süüdistuse ja karistuse kohta ning karistus kujuneb vastavalt seadusele ja kohtupraktikale.

Karistuse mõistmisel tuleb arvestada vägivaldses suhtes olnud partnerite kooselu jätkumise võimalusega. Emotsionaalselt lähenedes võime ju küsida, millist tulevikku saab olla sellises kooselus, paraku on inimsuhted keerukad ning ei allu alati loogilistele järeldustele ja spetsialistide nõuannetele.

Õigusemõistmisel peame arvestama, et süüdlast karistades tuleb minimeerida selle bumerangina tagasijõudmine ohvri ja tema pereni. Sellistel juhtumitel menetlusotsuse vastuvõtmine on keerulisem, sest lisaks peresuhete säilimisele peame arvestama laste huvide ja turvalisusega. Sellistel puhkudel on võimalik karistuse ühe osana suunata süüdlane ka vastavasse sotsiaalprogrammi, mille läbimist jälgib kriminaalhooldaja ning tavaliselt jääb pere lastekaitsetöötaja vaatevälja.

Avalikkuse kriitikanooli on saanud seadusest tulenev võimalus lõpetada kriminaalmenetlus leppimisega, mis üldjuhul ei ole rakendatav süstemaatilises vägivallas. Otsuse lepitusmenetluse alustamiseks teeb prokuratuur ohvri ja süüdlase nõusolekul, kuid selle võimalikkust hindavad riiklikud lepitajad, kelleks on sotsiaalkindlustusameti ohvriabitöötajad. Lepitusmenetluses peavad prokurör ja riiklik lepitaja kontrollima, ega süüdlane pole ohvrit lepitusega nõustumisel survestanud. Lepitusmenetluses on oluline osa nendel kohustustel, mis süüdlane endale võtab, et taastuks ohvri turvalisus ja pere emotsionaalne heaolu. Kohustuste mittetäitmisel kriminaalmenetlus jätkub ja sellisel juhul saab juhtum lahenduse kohtusaalis.

Liiga vähe on selgitatud avalikkusele tingimisi vangistusest vabastamise tähendust, millega seoses võib jääda arusaam, et reaalse vangistuseta süüdlane pääseb kergemini.

Praktika näitab, et vägivallatseja pole üldjuhul patoloogiline jõhkard, vaid inimene, kes ei oska oma probleeme ja emotsioone kontrollida ega juhtida, ta on sisemiselt jõudnud tupikusse ning leidnud väljapääsu vägivallas lähedase isiku suhtes. Selliste teadmiste taustal on ekslik arvata, et ainuvõimalikuks vägivalla ravimise meetodiks on süüdistatava võimalikult pikaks ajaks ühiskonnast isoleerimine. Pigem mõjutab süüdimõistetut kriminaalhooldusele allutamine ja vastava sotsiaalprogrammi läbimine. Tuleb rõhutada, et iga teo taga peab nägema inimest ning valima, kas tõugata eksinu ühiskonnast välja või aidata tal paremana tagasi tulla.

Mida tõhusamalt on koordineeritud koostöö politsei, prokuratuuri, kriminaalhooldajate, meedikute, sotsiaaltöötajate, ohvriabitöötajate, naiste varjupaikade ja teiste abiandvate organisatsioonide vahel, seda paremad on tulemused nii vägivallaennetuses kui kannatanutele parima kaitse pakkumises.

Tartus keskeltläbi korra kvartalis peetavad perevägivallateemalised ümarlauad laiendavad koostööpartnerite teadmisi ning aitavad lahendada menetluslikke probleeme ja eriarvamusi, sest eesmärk on meil kõigil ühine – vähendada ühiskonnas vägivalda ja suurendada turvatunnet.

Seotud lood
26.10.2016 28.10.2016
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto