Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Juhtkiri: järjekordne piinlik, ehkki sisutu leke

Samal ajal kui ameeriklaste meeli hoiavad endiselt ärevil Hillary Clintoni kirjavahetuse lekked, korraldab meie prokuratuur ise koomilisevõitu, piinlikke lekkeid. See ei ole esimene kord, kui prokurörid on Edgar Savisaare kaitsjatele oma majasisest kirjavahetust kogemata edasi saatnud.

Seekordne leke ei paljastanud ju küll mitte midagi tõsist, ent juba ainuüksi lekkimise fakt ise on kahtlemata piinlik. Võib-olla peaks prokuratuur nüüd korraldama suure e-posti-õppuse? Koostama juhendi selle kohta, millal võib vajutada nuppu «saada», ning mida kõike enne selle vastutusrikka sammu astumist kontrollima peab? Saatma prokurörid e-posti-koolitusele?

Väike inimlik eksitus? Ühtpidi muidugi. Teistpidi on kurb näha, et isegi sedavõrd suure avalikkuse tähelepanu all olevas asjas ei suudeta hoiduda väikestest apsakatest, mida otse loomulikult kasutatakse ära uurimise ja laiemalt kogu õigusemõistmise naeruvääristamiseks.

Kodanik Edgar Savisaarele on raske ette heita, et ta kasutab oma positsiooni tugevdamiseks kõiki talle kättesaadavaid vahendeid. Sealhulgas prokuröride avalikku naeruvääristamist nende e-posti-saamatuse pärast. Ilmselt ei ole neil paaril prokuröride isekeskis vahetatud kirjareal kohtuasjas mingisugust kaalu. On ametlikud dokumendid ja on tõendid, mis viiakse kohtu ette kaalumiseks. Just nende üle saavad vaielda Savisaare advokaadid.

Poliitik Edgar Savisaar peab aga kohtuasjaga paralleelselt laialdast võitlust avalikkuses. Selle eredaim ja piinlikem ilming läks Tallinna töörahvale mäletatavasti maksma hulga raha, kui kevadel etendati Tallinna TVs lausa seriaali «Savisaar». Selle munitsipaal-Bollywoodi oopuse mõte oli näidata Savisaarele osaks saavaid kannatusi, mida põhjustab süütule vanale ja haigele mehele «poliitiliselt kallutatud õiguskaitseorganite» pahatahtlikkus.

Sari võis ju olla oma saamatuses koomilinegi, ent see oli osa laiemast kampaaniast, millega külvati sihiteadlikult usaldamatust kogu õigusemõistmise suhtes. Sellega samas taktis ilmusid arvamused, mis seadsid küsimuse alla kogu poliitilise korruptsiooni uurimise mõttekuse, ning ettepanekud kärpida uurimisasutuste tiibu. Sellise mõtteviisi leviku mõju oleks aga hoopis laiem kui ühe konkreetse poliitiku kohtuasi. Tegelikult tähendaks see tagasikäiku kogu Eesti ühiskonnale, mis on rühkinud lähemale madala korruptsioonitasemega Põhjamaadele.

Seda enam on tähtis, et ei prokurörid ega teised uurimises ja kohtumõistmises osalevad inimesed ei annaks ise väikestki toitu vandenõuteooriatele kallutatusest ja tagakiusamisest. Nii suure avalikkuse huvi all olevates kohtuasjades võivad erilise sisulise kaaluta pisidetailidki mõjutada seda, millise mulje saab kujundada kogu õigusemõistmisest.

31.10.2016 02.11.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto