Juhtkiri: moodsad kommionud

Arvutikasutaja. Pilt on illustratiivne FOTO: SCANPIX

Kui täiskasvanud inimene registreerib end näiteks mõne kaupluse püsikliendiks ja jätab lepingut sõlmides väikeses kirjas olevatele tingimustele tähelepanu pööramata, on see üks asi. Hoopis teine on lugu aga alaealiste puhul – kui täiskasvanu manipuleerib lastega, lubades neile omakasu eesmärgil mingeid (näilisi) hüvesid. Kuskilt jookseb ka eetiline piir, kus lastele huvitava ja loova tegevuse pakkumine muutub labaseks kommionutrikiks.

Me õpetame oma lastele ettevaatlikkust võõraste inimeste suhtes. Räägime neile, et mänguasja või maiustuse pakkuja suhtes tuleb valvas olla. Kuidas aga peaksime reageerima seesugusele nähtusele internetimaailmas, kus lõbusast videost «vaadake, kui huvitav asi mul on» tehakse külmalt tootereklaam? Seda olukorras, kus õigusruumis on palju halli ala, kus regulatsioonid ei suuda ülikiiresti areneva tehnoloogiaga sammu pidada. Kuid just sellises keskkonnas kasvavad üles praegused lapsed, niinimetatud Z-põlvkond, kes on sõna otseses mõttes tehnoloogiasse sündinud.

Traditsioonilised ajakirjandusväljaanded järgivad oma tegevuses eetikakoodeksit, see tähendab, et teatud eetilistes printsiipides ollakse kokku leppinud. Näiteks laste intervjueerimise reeglid on rangelt paika pandud. Võib öelda, et ka täiskasvanud (video)blogijate maailmas toimib teatud loomulik eneseregulatsioon – varjatud reklaam või pettus tuleb ilmsiks ning ajaveebi pidaja kaotab osaliselt või täielikult usaldusväärsuse. Teisiti on lastega, kelle loomingulist tegevust veebis ning selle mõju eakaaslastele tootereklaamina ära kasutatakse. Tasuks on youtuber’itele seejuures laigid ja klikid, mis võivad küll ühel hetkel olla sotsiaalne kapital, kuid teisalt ahvatleda lapsi olukordadesse, kus nad olla ei taha, kuid ei suuda seda ka ette näha. Ning kaitset ei paku neile eriti keegi.

Kiirlaenude, hasartmängude või lapstööjõu kasutamise suhtes on ühiskond jõudnud kokkulepeteni, mis on ka seadusesse kirjutatud. Ka lastele suunatud reklaam on reguleeritud, kuid veebikeskkondades toimuvat ei pruugi paragrahv katta ning sellest ongi saamas moodsate kommionude küüniline rahamasin.

Seaduste kirjutamine aga nõuab paratamatult aega. Juhtumipõhine lähenemine, mida tarbijakaitse praegu kasutab, ei pruugi olla toimiv lahendus. Vastutavad ametkonnad peaksid piiripealsetest või piire ületavatest näidetest rohkem rääkima, et tõsta teadlikkust ning et tarbijad saaksid rahakotiga hääletades sobimatut käitumist tõrjuda. Teisalt peaks ka ettevõtetel endal olema piisavalt vastutustunnet, et lapsi reklaamis mitte ära kasutada. Ka kõlbelistel väärtustel on hind, mõelgem kasvõi ausale kaubandusele (fairtrade).

Seotud lood
02.11.2016 04.11.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto