Sisukord
Tartu Postimees
Postimees
04.11.2016
Eesti Ettevõtjad tahaksid dividendidelt vähem maksu maksta (11) Riigireetur Dressenilt võeti kodakondsus Usaldamatuse kiuste täistuuridel edasi (1) esikas 0411 osa II EASi piinad pikenevad veel nädalaid (33) Dilbert Mälumäng Male Palju õnne Tagakülg Horoskoop Majanduse lühiuudised Sirgel teelõigul hukkus kolm inimest (1) Maailma Looduse Fond muretseb Läänemere pärast Kallas saab siiani Brüsselist raha Balti jaama turg laieneb igas suunas (2) Majandus Majanduse lühiuudised Konkurents gaasiturul on seni ikka veel silmapete (1) Kallas saab siiani Brüsselist raha Kihlveokontorid panustavad Brexitit meenutades Trumpi võidule (1) Välismaa Maailma Looduse Fond muretseb Läänemere pärast Põhja-Korea naiste kannatused ei lõpe põgenemisega Kallas saab siiani Brüsselist raha Välismaa lühiuudised 4.11.2016 May sai kohtult külma duši Naela kurss pöördus kohe tõusule Kihlveokontorid panustavad Brexitit meenutades Trumpi võidule (1) Arvamus Scott Abel: ameeriklastel on valida Edgar Savisaare ja Martin Helme vahel (9) Vandeadvokaat Ants Nõmper: varem või hiljem lubatakse ka Eestis surmaabi (4) Ene Ergma: minu soovitus IRLile - on aeg lõpetada suurte tühjade sõnade tegemine (11) Postimees 1935. aastal: alkoholism tähendab hävitust – prof. J.Tõnissoni kõne karskuspühal Juhtkiri: tuleb siis Brexit või ei tule? (1) Andres Einmann: rehvivahetajad, kas te ei taha minu raha? (21) Andrus Karnau: unustatud pension II (4) Kultuur Puuvillakiu reis ümber maailma Sport Leicester City vallutab Euroopat Spordi lühiuudised Rooba: paberil näeb Eesti koondis hea välja (1) Lisamäng tiitli nimel – kas oleme originaalitsejad või mitte? Gunnar Männik: liikumine – see on elu Uus süsteem lahutas sportlase ja treeneri Järjekordne surmav peatrauma tõi esile vana probleemi, ent lahendus paistab Tallinn Balti jaama turg laieneb igas suunas (2) Tarbija Mallorcale tasub peale bikiinide kaasa pakkida ka matkasaapad Tartu Üks ja sama maantee, aga olud nagu öö ja päev (2) Öömaraton ootab seiklema Tähetee hakkab viima Toomele Bibliograafist kasvas kõrgelt tunnustatud koorijuht ja helilooja Kallaste võlakoorem ähvardab Peipsi vallale vee peale tõmmata Šokeerivad lood väärtustavad aega ja elu Meelelahutus Koomiks Sudoku

Bibliograafist kasvas kõrgelt tunnustatud koorijuht ja helilooja

7 min lugemist
«Kõik see dirigendi käeline ja miimiline ja kogu muu tegevus peab absoluutselt vastama sellele, millist muusikat loodad saada,» rääkis Alo Ritsing Elleri kooli klassis, kus ta intervjuu sissejuhatuseks mängis klaverit. FOTO: Sille Annuk

Elleri muusikakooli ühes klassis on seinal Miina Härma ja Gustav Ernesaksa portree. Teine neist oli Alo Ritsingu õpetaja. Miina Härmat ei ole ta aga oma silmaga näinud, sest see koorijuht, organist ja eesti esimene kutseline naishelilooja suri aastal 1941 – 16. novembril möödub tema surmast 75 aastat –, kui Alo oli veel poisikene.

Neist kahest me intervjuus ei räägi, sest teemasid, millest kõnelda maestro Ritsinguga, kes täna õhtul saab 80-aastaseks, on niigi palju.

Alustame ekraaniteosest. 26. oktoobril nägime Tubina saalis esimest korda filmi «Kuulmata kuskil kumiseb kodu», mis on alapealkirja järgi teie eluloofilm. Kuidas teile see film meeldis?

Kehv oleks öelda, et meeldib, kui on endast tehtud film – umbes nii, et ma meeldin iseendale.

Täpsustan küsimust: kas midagi olulist teie elutööst jäi kajastamata?

Ei, ma ei ütleks nii. Ma olen täielikult rahul sellega, mis nad on teinud. See on vist paratamatu, et kõik, mis üles võetakse, ei mahu filmi sisse. Nii on kirjanikel ka, nad kirjutavad teose kolm-neli korda ümber ja jätavad midagi välja.

Istusite filmi esilinastuse ajal ühes reas oma abikaasa ja tema õega, vanema tütre ja tema mehega. Teie nooremat tütart ja poega ei olnudki?

Jah. Noorem tütar Kadi oli haige ja Viljandis, Pelle oli reisil.

Film andis põhjuse perel koguneda. Kui sageli üldse saate koos viibida?

Istume alati koos jõulude ajal. Vana-aastaõhtul on igaüks oma kodus. Vanema tütre Madega elame ühes majas Tamme puiesteel.

Filmi «Kuulmata kuskil kumiseb kodu» režissöör Ahti Tubin on ühtlasi Tartu Akadeemilise Meeskoori (TAM) laulja. Ta on teinud ka peaaegu tunnise filmi «Täiesti asjalikud mehed», mida rahvusringhääling näitas kevadel 2012, kui TAM tähistas oma 100. aastapäeva. Kas on nii, et kui on tuttav filmimees, tunnete ennast vabamalt?

Jah, mul oli selles protsessis väga mugav olla. Filmi tegi nagu sõpradering.

Juhatate peale TAMi (aastast 1963) praegu ka Forestaliat (aastast 1972). Kui palju oma ajast ja jõust kulutate proovideks?

Proov ei ole ainult see, et ma olen vanas õpetajate seminari hoones Salme tänaval TAMiga kaks tundi kahel korral nädalas. Isegi nii palju tegutsenud koorijuht nagu mina valmistab proovi päris kaua ette. Panen kirja, mis on vaja koorile öelda ja mis me laulame, ja ma ikka vaatan need noodid üle ka.

Kooritöö ei ole ainult prooviskäimine, vaid rohkem see, kuidas repertuaar on otsitud ja säetud ja kirjutatud, kooritöö on ka planeerimine.

Forestalia käib koos üle kolme nädala harjutamas. Põhiliselt Tartus, aga vahel ka Paides, et meestel, keda on Mandri-Eestist igalt poolt, ei oleks väga palju sõita.

Mul on praegu paras koormus. Ma loodan, et saan hakkama.

Kas olete oma koormust aastate jooksul palju vähendanud, näiteks TAMis?

TAMis ei ole. Seal on jäänud juhatamise koormus samaks peaaegu kogu aeg, mis ma seal olen olnud. Praegu on abiks noored – Kuno Kerge ja tütar Made. Selles mõttes on juba mõni aasta vähem koormust.

Päris üksi ei ole ma kunagi olnud. Et kooris on neli häälerühma, harjutame kahe juhendajaga eraldi ruumides – tenorid ühes ja bassid-baritonid teises. Või kui on kolm juhendajat, siis kolmes ruumis. Meil on isegi neli juhendajat olnud. Kui ma peaksin kõiki nelja häält üksi õpetama ja ühe juurest teise juurde käima, mis need teised siis samal ajal teevad ...

Töökoormust annab teile ka Elleri muusikakool, mille teie õpilasena on lõpetanud 40 noort naist ja meest, nagu oli filmis kuulda. Kes on viimane teie koolitatud koorijuht?

Mu viimane õpilane on Helen Seppa, ta lõpetas 2014. Pärast teda loobusin.

Mõtlesin, et kui kaua ma siin muusikakoolis ikka veel olen, ja kui ma võtan uue õpilase ja ta peab siin kolm või neli aastat olema ja mina kavatsen enne ära minna, siis ta ei lõpeta minuga ja peab õpetajat vahetama, mis aga ei ole kõige parem lahendus. Sellel kaalutlusel ma loobusin koorijuhatamise eriainena õpetamisest.

Nüüd ma käin koolis ainult üks kord nädalas – kolmapäeviti – ning õpetan neli-viis tundi soololaulu seadmist koorile ja seadmist ühest kooriliigist teise. Õpetan ka eesti kooriliteratuuri ja kooritöö metoodikat ehk seda, kuidas kooriga tööd teha. See on kõik.

Kas teie tütred olid samuti teie õpilased?

Jah, Elleri koolis olid nad minu õpilased.

Kuidas on käinud teie viimase õpilase Helen Seppa käsi?

Ta käis samal ajal ülikoolis ja õppis sotsiaalteadusi. Nii et ta jalutas Elleri koolist otse sotsiaalteaduste majja Toomel. Õppimise ajal töötas ta naiskooride juures, pärast lõpetamist pidi minema Tallinna edasi õppima, aga millegipärast ei läinud.

Ta teeb muusikalist tööd oma kodukohas, Oskar Lutsu tegelaste Paunveres. Ta oli Palamuse kirikus organist ja ma arvan, et on praegugi, ja juhendab ansambleid. Täpsemalt ei tea, viimasel ajal ei ole temaga kohtunud. Ta oli väga tubli õpilane, selliseid on harva.

Äsja ilmus Vello Lääne koostatud tüse elulooraamat «Sass, röövime õige laeva. Alo Ritsing». Sealt selgub, et üks teie käe all koorijuhtimise erialal lõpetanud mees on hiljem kirjanikuks ja filmimeheks kujunenud Mart Kivastik. Kas ta oli tubli või loru õpilane?

Ta oli väga püüdlik poiss, neljane ja mitte viiene, aga ka mitte kolmene. Ta tegi väga korralikult ära kõik, mis vaja. Ma ei saa küll öelda, et ta ei olnud sellest tegevusest täielikult haaratud, aga arvan, et ta mingil hetkel taipas, et temast muusikut ei saa.

Elleri kooli lõpetas ta korralikult ära ja mõne aasta pärast lugesin, et ta on kirjanikuks hakanud.

Samast Vello Lääne koostatud raamatust lugesin, et mõnedki maailmakuulsad dirigendid on märkinud: dirigent peab õppima elu viimase kontserdini. Kui palju teie oma erialal praegusel ajal õpite?

Ma olen enda pealt näinud, et ma ei ole kõike vajalikku veel täielikult omandanud. Selles mõttes, et ma tööd tehes vahel eksin. Näiteks löön sellise löögi, mis ei peaks niisugune olema. Kõik see dirigendi käeline ja miimiline ja kogu muu tegevus peab absoluutselt vastama sellele, millist muusikat loodad saada.

Kas siis dirigent kontserdil ei võigi improviseerida?

Võib küll ja ma teengi seda. Aga seda saab teha ainult siis, kui oled kindel, et koor sellest aru saab. Et nad tulevad kaasa, kui ma näiteks võtan natuke kiirema tempo.

Ma olen TAMi, aga ka Forestaliat nii kasvatanud, et see, mis on täna, ei tarvitse homme nii olla. Minu arvates teeb see asja huvitavaks nii lauljale kui ka mulle endale.

TAMi seni kõige pikem kontserdireis oli jaanuaris 2014 Jaapanisse. Varem ei olnud ükski Eesti meeskoor seal kontserte andnud. Mis jäi eriti eredalt meelde?

Jaapani inimeste elulaad, nende täpsus, viisakus, suhtumine võõrasse. Nad hoolitsevad väga hästi oma külaliste eest. Kõik on viimseni paika pandud ja nad ei muuda midagi. See on vist nende mõtlemise ja elulaadi tulemus. Me püüdsime laulda nii hästi, kui saame, ja nad võtsid selle väga soojalt vastu. Me olime neile eksootika ja neil oli huvitav.

Tartu ülikoolis õppisite bibliograafiat, mis on sama hästi kui filoloogia. Kas olete oma koolivenna Vello Lääne koostatud raamatust «Sass, röövime õige laeva» vigu ka leidnud?

Velloga me olime Treffneris keskkooli ajal paralleelklassides, ülikoolis bibliograafia õppimise ajal olime kursusekaaslased ja istusime loengutel koos. Mõne trükivea ikka leidsin.

Käsikirja lugesin päris palju, nii et jälle ja jälle teatasin tegijatele, et seal on koma ja seal on punkt puudu ja seal on sõnas mingi silp läinud tagurpidi. Sisulisi vigu ma ei leidnud. Isikulugu lapsepõlvest kuni konservatooriumi lõpetamiseni on minu enda kirjutatud.

Mulle tundub, et see raamat on komponeeritud raadiosaatena. Kõigepealt kõneleb saatejuht, siis räägib peamine saatekülaline ja seejärel teine. Vahepeal ütleb midagi saatejuht ja siis taas peakülaline ja nõnda aina edasi ja edasi. Kas teile ei tundu nõnda?

Jah, ja lugejal on mõnes kohas võibolla raske aru saada, kes seal parajasti räägib.

Raamat on sisu poolest rikas. Lugeja saab palju teada teie kujunemisest, pereliikmetest, kooridest, üliõpilaslaulupeost Gaudeamus ja muu hulgas teie kirjutatud lauludest, mida on 264. Raamatu pealkiri «Sass, röövime õige laeva» on rida teie laulust «Santa Maria». Küllap on see teie kõige populaarsem kooriteos?

Selle järgi on küll, et seda on laulnud kõige rohkem koore.

Kas «Santa Mariat» saab kuulata ka teie 80. sünnipäeva kontserdil 4. novembril Tartu ülikooli aulas ja 11. detsembril Tallinnas Mustpeade majas?

Jah. Seda laulab Viljandi meeskoor Sakala.

Kavast vaatasin, et kuulajate ees on TAM, Sakala, Forestalia, Eesti Meestelaulu Seltsi Tartu meeskoor, Viljandimaa kammerkoor ja Alatskivi kunstide kooli laululapsed. Üks dirigente olete teie. Miks just selline esinejate nimekiri?

Kontsert on selline, et mu kõige lähedasemad inimesed, kes on ka noored dirigendid – mõlemad tütred ja Kuno Kerge –, saaksid juhatada oma koore.

Kas on kavas ka teie laul «Kuulmata kuskil kumiseb kodu»?

Ei, seda sellel kontserdil ei ole.

Olete Tartu aukodanik, nii nagu seda oli ka teie isa Richard Ritsing, kes oli samuti koorijuht ja õppejõud. Teist sellist aukodanikupaari – laps ja esivanem – Tartus ei ole. Kuidas kommenteerite?

Mul on vahel tunne, et kui tunnustuste järgi vaadata, siis koorijuhiamet ei olegi kõige madalam. Uno Uiga, Vaike Uibopuu, minu isa ja lõpuks mina ise – issand, Tartus on neli linna aukodanikku, kes on kõik põhiliselt olnud koorijuhid! Nii et see töö on ka väärtuslik ja seda hinnatakse kõrgelt.

Me oleme kõik ju õpetajadki olnud ja tänapäeval võib öelda, et see amet ei ole riigi poliitika poolt kõige tunnustatum ja väärtustatum amet.

Samal ajal võin ma enda kohta kahelda, kas aunimetuse andmine mulle oli õigesti tehtud või oleks võinud ka mitte anda. Seda ei otsustanud mina. Need, kes seda tegid, eks nemad vastutavad.

60 aastat tagasi toimus Tartus esimene üliõpilaslaulupidu Gaudeamus. Vello Lääne raamatu andmetel olete võtnud neist kõigist osa – esimeses olite laulja ja tšellist, alates 1971. aastast dirigent ja lõpuks aujuht. Milliste mõtetega lähete vastu eelolevale Gaudeamusele, mis on järjekorras kaheksateistkümnes ja mis on kavas pidada Tartus 22., 23. ja 24. juunil 2018?

Kuna see toimub Tartus, on mul väga lihtne ka sellest osa võtta. Ma ei tarvitse seal olla dirigent ega laulja, aga kui ma lähen sinna peole ja kui nad mulle mingi tagasihoidliku rolli määravad, võibolla mingit laulu juhatada, võtan selle pakkumise kahtlemata vastu.

Mõttes on soov, et suures osas tõsise kunsti näitamiseks loodud Gaudeamus jääks igal juhul ellu ja kestaks edasi seni, kuni üliõpilastel jätkub tahtmist.
--------------------------

Maestro Alo Ritsing

•    Sündis 4. novembril 1936 kell 20.40 Tartus.

•    Õppinud praeguse nimega Mart Reiniku koolis ja Hugo Treffneri gümnaasiumis.

•    Tartu ülikooli lõpetas 1960. aastal bibliograafia erialal ja suunati tööle Tartu linnaraamatukokku.

•    Lõpetas Tartu muusikakooli 1963. aastal koorijuhtimise ja 1966. aastal laulu erialal.

•    Lõpetas 1969. aastal Gustav Ernesaksa õpilasena kaugõppe teel Tallinna konservatooriumi koorijuhtimise eriala.

•    Tudengina hakkas laulma Tartu akadeemilises meeskooris (TAM).

•    TAMi dirigendina alustas isa Richard Ritsingu kõrval tööd aastal 1963 ning sai 1974 pärast isa loobumist TAMi peadirigendiks.

•    Töötab aastast 1966 Elleri muusikakooli õppejõuna.

•    Ta on Eesti üks viljakamaid eri kooriliikide laulude autoreid.

•    Praegu on ta TAMi ja meeskoori Forestalia peadirigent.

•    Eesti Meestelaulu Seltsi aasta dirigent 1991.

•    Aastal 2001 pälvis Valgetähe kolmanda klassi teenetemärgi.

•    Aastal 2004 pälvis Eesti Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapitali preemia.

•    Tartu maakonna teenetemärk Kuldne Tammeoks aastal 2006.

•    Tartu linna aukodanik aastast 2004.

•    Aastal 2009 pälvis Tartu Kultuurkapitali aastapreemia.

•    Eesti Kooriühing nimetas ta aasta dirigendiks 2012.

•    Abielus laulja ja hääleseadja Liia Ritsinguga aastast 1967.

•    Tütred Made Ritsing ja Kadi Ritsing on muusikapedagoogid ja koorijuhid.

•    Poeg Pelle Ritsing on ehitusettevõtja.

•    Tänavu sügise hakul ilmus trükist Vello Lääne koostatud elulooraamat «Sass, röövime õige laeva. Alo Ritsing» (välja andnud Elmatar ja Grenader, 336 lk).

•    Eile õhtul näitas rahvusringhääling Alo Ritsingu eluloofilmi «Kuulmata kuskil kumiseb kodu» (režissöör Ahti Tubin, autor ja toimetaja Sirje Pärismaa, tootnud MTÜ Ilmasilm, 58 min).

Allikad: Elleri kool, Alo Ritsing

Seotud lood
03.11.2016 05.11.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto