Edgar Savisaar FOTO: Illustratsioon: Andrus Peegel
Edgar Savisaare erakond või mängukann ehk ametlikult Keskerakond on väga demokraatlik ühendus. Alati, kui Savisaarel on olnud kaelas mingi avalik jama – lindiskandaal, Euroopa Liidu vastasus, usaldamatus, korruptsioonid, raha Venemaalt –, on parteikongressil üles seatud hulgaliselt esimehekandidaate. Neist enamik kandideerib Savisaare toetuseks ning tema vastaskandidaadi vastu. Olgu siis selleks vastaskandidaadiks kas Andra Veidemann, Jüri Ratas või Kadri Simson. Tõesti imeline demokraatia: igaüks võib esimehekandidaate üles seada ning täitsa vabalt võib igaüks end viimasel hetkel Savisaare kasuks taandada. Täna on võimalik taandada end Savisaare õnnistusel erakonna esimeheks kandideeriva Yana Toomi kasuks.
«Keskerakonnas võib igaühel olla oma arvamus – tõeline arvamuste paljusus, aga see on nii vaid hetkeni, mil Savisaar oma arvamuse teada annab. Pärast seda on vaid üks, Savisaare arvamus,» rääkis üks elutark maapoliitik, Estonias valijameheks käinud haridusmees. Ta oli 1990. aastate keskel kuulunud pool aastat Keskerakonda – kadunud Peeter Kreitzbergi hariduspoliitika toetajana. Ta sai poole aastaga aru, millega on tegu, ja lahkus.
Nii põhimõttekindel saab inimene olla muidugi vaid siis, kui silme ees ei terenda noorpoliitiku kiirkarjäär või lihtlabane rahaline omakasu, mida lojaalsus erakonnale ja eelkõige Esimehele – just esimehele suure algustähega – annab. Siis pigistatakse silmad tõsielu ja eetika ees tugevasti kinni.
Keskerakondlased võivad ju end lohutada, et teised erakonnad teevad ka igasuguseid asju ja teiste juhid on ka nii- ja naasugused. Aga kas ühegi teise Eesti erakonna puhul on kauaaegse ja mõjuka esimehe demokraatliku väljavahetamise puhul avalikult kõneldud isatapust?
See praegu toimuv on juba varem olnud. Võib võtta ette ammused intervjuud ja reportaažid, vaid kõrvaltegelaste nimed vahetada ning kõik on praegu täpselt nii nagu 25 või viis aastat tagasi.
Ikka on vahel need, kes pole oma positsiooniga erakonnas rahul, üritanud vastuhakku. Ja ikka on tulnud Esimees ning öelnud, mida tuleb arvata ja kelle poolt hääletada. Nn Ratase-Simsoni-Repsi leer võib küll üritada uskuda, et sel korral läheb teisiti, et nemad juhivad mängu. Tegelikult määrab ka nende tuleviku Edgar Savisaar. Ta ei pea selleks kongressile kohale minema – ta on alati nagunii kohal.
Vaid Savisaar ja tema kümned tuhanded, absoluutses enamikus mitte eesti emakeelega poolehoidjad tagavad aasta pärast ja edaspidigi valimistel Keskerakonnale võimuka valimistulemuse. Nii on. Ja Jüri Ratas teab seda suurepäraselt. Ratasel ei ole ilmaski käinud üle jõu Hundisilma uksele koputama minna.
Üks meenutus 20 aasta tagant, kui Keskerakond pidas kongressi Sakala palees. Lindiskandaalist taastunud Savisaar lõi siis savisaareliku kiusamise saatel minema alla poole aasta ametlikult erakonda juhtinud Andra Veidemanni. Veidemanni saamine Keskerakonna juhiks 1995. aasta sügisel on olnud ainuke kord, kus kongressil jäi Savisaar napilt alla – õigemini Esimehe nimel kandideerinud Siiri Oviir.
«Ja siis ma märkan teda, seda keskmiste keskmist. Ta ongi kusagil keskel, kindlasti Järvamaalt. Ta on roosas. Nii 60-aastane või kohe 60-seks saav. Tumedate juustega daam, kel tulised plaksutajakäed. Jah, just tema. Ma ei lase teda silmist, iga kord, kui saali tulen. Ta istub truult lõpuni. Ta kuulab. Ta noogutab. Ta vaatab ringi, kas kõik said aru. Ta plaksutab. Ta plaksutab. Ta hõikab, kui vaja. Ta on keskmiste keskmine. See vananev daam roosas. Tol hetkel tundsin, et kongress on tehtud, Savisaar on taas jalgadele upitatud ja allah temaga.» («Ta sai oma mängukanni tagasi», Enno Tammer, Postimees, 1. aprill 1996)
Isegi kui Savisaart täna Paides polegi ja teist korda 25 aasta jooksul tema kandidaat ei võida, võib Savisaar olla kindel, et daam roosas on kohal nii täna kui ka järgmisel kongressil.
