Sisukord
Arvamus
Postimees
07.11.2016
Eesti Palju õnne Dilbert Keskerakonna uueks esimeheks sai Jüri Ratas Tagakülg Eesti lühiuudised Ansip: no kuidas ta kriis ei ole!? (32) Ratase sõprade kongress Eesti uut tervishoiumudelit hakatakse katsetama Viljandis Mandri ja Hiiumaa tulevane ühendaja on koduteel Poetöötaja varastas kassadest aastate jooksul 49 000 eurot Oravapartei saadikud lahkuvad nõukogudest Esikülg 7. november Elamislubade väljastamist puudutav seadusemuudatus tõi pered kokku (2) Horoskoop Kalur võis uppuda mõrda sattunud hüljeste tõttu Male Vladimir Juškin: Putin loob uut meeskonda, kes viiks ellu valikulisi repressioone Majandus Uberi Eesti-missiooni sära ja hiilgus ... või niru lõpp? (7) Välismaa Tõsielusarja-mees newyorklases austust ei tekita (11) Teravalt vastandlikud – nagu võitlus, nii ka lubadused Vaimustushüüded šokolaadilinna pimeduses Newyorklane Nicholas Horman: miks ma ei lähe valima Arvamus Kerstin Meresma: miks ma ei või otsustada surra? (5) Suursaadik Marin Mõttus: Türgist, pikemalt kui päevauudis Tarmo Pikner: Keskerakond visises tühjaks ja sai esimeheks Savisaare andeka õpilase (6) Jarmo Mäkelä: hiigelpikad leivasabad Soomes – pilt Vene meediast (4) Juhtkiri: andke Keskerakonnale valimisteni aega (4) Postimees 1931. aastal: kolmiksõja algus Mandshuurias? Ameerika astub vahele? Kultuur Inimeselt ei ole võimalik midagi «kätte saada» Millised on riigikirjanike esimesed viljad? Sport Kalev/Cramo mängija siirdus suurima konkurendi ridadesse Spordi lühiuudised Ogier sai viimaks oma tahtmise Koondis areneb väikeste sammudega, suur töö ootab ees Mehed, kes viisid esimese tiitli Lasnamäele Murray täidab samm-sammult brittide ootusi Uraaniga rikastatud iraanlane jättis Kiivika medalita (1) Tarbija Oma matuseid planeeriv mees jäi pangas hätta Teleriost algab juba kodus (2) Kuidas matta lähedast, kui raha pole? Tartu Eriline lasteaed läheb müüki (1) Kogenum Tammeka astuski sammu edasi Langele tuleb Lõuna-Eesti suurim kardirada (1) Eili Arula: 90 pole eesmärk Tartu erakoolid – rahvusliku kooli teerajad Elektriteater lahkub Uue Teatri majast Tähtsa võistluse jaoks käib põhjalik kuivtrenn (1) Meelelahutus Koomiks Sudoku

Kerstin Meresma: miks ma ei või otsustada surra?

2 min lugemist
Kerstin Meresma FOTO: Tairo Lutter/PM

Mõne päeva eest olin sunnitud hüvasti ütlema oma armastatud pereliikmele, kallile sõbrale, kellega koos üles kasvasin. See oli raskeim, mida oma senise elu jooksul kogenud olen, ning see jääb mind pikaks ajaks painama.

Veel üks hetk, üks päev, üks kallistus – sooviks midagigi veel. Teda polnud kunagi liiga palju ja koos veedetud aastad näivad hetkena, mis jääb alati liiga lühikeseks. Kurbadel hetkedel oskas ta mind lohutada, rõõm muutus temaga jagades alati suuremaks. Elu ilma temata – seda ei osanud ma ettegi kujutada.

Otsus lõpetada tema piinad. Ainus lohutav asjaolu selle otsuse juures oli, et lõpuks saabub kergendus valule, mida on pidanud taluma väike olend, kes seda mitte millegagi ära polnud teeninud. Kui oleksin mõelnud enda peale ja isekale soovile teda mitte oma elust kaotada, piinleks ta tänaseni. Enne otsust lasta tal lahkuda olime perega ära kasutanud iga vähegi mõeldava võimaluse teda ravida. Anda talle natukenegi aega – veel mõni hetk, mõni päev. Miski ei aidanud, see oli reaalsus, millega pidime leppima. Surm oli saabumas ja meie otsustada jäi, kas muudame selle talle kergemaks või laseme tal vaevaliselt hääbuda.

See, et ta polnud inimene, ei muutnud teda kuidagi vähemaks isiksuseks või teisejärguliseks. Prioriteet oli tema ja parim võimalik lahendus talle, mitte meile. Seetõttu  lahkus ta süsti abiga, teda saatmas pereliige. Teades, et surijat pole võimalik päästa ja küsimus seisneb vaid piinades veedetud ajas, ei saa ma aru, miks on meil võimalus kergendust pakkuda ühele, kuid mitte teisele pereliikmele, kes seda veel ise ka soovib. Et eutanaasiaotsuse taga poleks sotsiaalset survet, hetketuju või lihtsalt teadmatust, millised on haige ravivõimalused ja kas tegu on teadliku otsusega – need on nõndanimetatud halastussurma vaidluskohad.

Tean, et samasuguses olukorras tahaksin ma samasugust lõppu. See oleks parem mulle ja samuti mu lähedastele. Neil oleks võimalik minuga hüvasti jätta ja nende viimane mälestus minust poleks pilt, kuidas ma juba elusast peast kõdunema hakkan. See oleks väärikas ja inimväärne lahkumine. Kas surijal pole selleks õigust? Kas ta peab ootama hetke, mil tänapäeva meditsiin pole suuteline teda enam kunstlikult elus hoidma?

Tundub, et seni pole avalik debattki keskendunud mitte patsiendi heaolule, vaid toonud esile teise poole ehk meditsiinitöötajate suutmatuse pakkuda patsiendile seda, mida ta võib vajada. Jutt ei keerle selle ümber, et mida me peaksime tegema, et eutanaasia oleks valikuvõimalus neile, kellele see oleks kahjuks ainus leevendus. Selle asemel tuuakse esile vaid ettekäändeid ja muresid, millega ei viitsita seadusemuudatuse korral tegeleda. Kus on inimlikkus?

Seotud lood
    05.11.2016 08.11.2016
    Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
    Logi sisse
    Sul ei ole kontot?
    Loo Postimees konto