Keskerakondlaste meelitamine koalitsiooni oleks praeguses seisus nende suhtes lausa kiuslik. Las inimesed seavad korda oma majandusasjad, otsivad üles moraali ja näitavad tegudega, kas must minevik jääb lõplikult seljataha. Neile tuleks anda selleks aega vähemalt omavalitsuste valimisteni ja soovitatavalt järgmiste riigikogu valimisteni.
Laupäeval valitakse Jüri Ratas Keskerakonna esimeheks ja kohe esmaspäeval minevat ta puhkpilliorkestri mürtsuva marsi saatel Stenbocki majja ja istuvat peaministritoolile. Väljamõeldis või tegelikkus?
Valitsuskoalitsiooni osalised – nii reformierakondlased kui ka sotsid ja IRL – räägivad üksteise kohta, kuidas peetavat salajasi konsultatsioone keskerakondlastega. Endast kõneldes kinnitab samas igaüks, käsi südamel, et mingeid uue koalitsiooni tegemise läbirääkimisi nad teiste seljataga ei pea. Keskerakondlased ise on aga salaläbirääkimiste juttu juba pikemat aega võimendanud – kuni sellise väiteni välja, et olukord Eesti poliitikas hakkavat muutuma tundidega.
Koalitsioonipartneritel on närv püsti ning üksteise kahtlustamine, lausa paranoilisus on neis oludes mõistetav. Mõelda tuleks aga ka võimalusele, et ükski koalitsiooni osaline tõepoolest mingeid salaläbirääkimisi ei pea. Oletame, et see on nii. Sellisel juhul on aga keskerakondlastel ikkagi kasulik külvata valitsuserakondade südamesse kahtlust ja anda nende omavahelisele purelemisele nii palju hoogu kui vähegi võimalik.
Just aastaid kestnud isolatsioonist välja pääsemine, valitsusse saamine on olnud tegelikult ju peamine neist eesmärkidest, mida lubas aasta eest oma erakonnakaaslastele Kadri Simson ja nüüd Jüri Ratas. Loomulikult on kihk suur, teema üleval hoidmine kasvõi müüdina tore ning tülid ja kahtlustamine valitsuses nende jaoks veel vahvam. Iha valitsusse pääseda paistab silmavaatest ja kostab sõnadest, aga sellest, mida nad valitsuses sisuliselt teha tahaksid, oleme paraku kuulnud hoopis vähem.
Religiooniloost on teada mitme hõimu komme võtta üks teistest erinev loom (näiteks must jäär), ajada kõik kogukonnaliikmete patud sümboolselt selle looma kaela ja kihutada ta koos pattudega külast või linnast minema. Meil kõigil tuleks aga endale aru anda, et üksnes sellisest sümboolsest aktist patuelu lõppemiseks ei piisa.
Keegi ju ei teagi veel, mis Keskerakonnast saama hakkab. Endiselt tahame teada, mis saab Keskerakonna lepingust Kremli võimuerakonnaga, seda nii vormiliselt kui ka sisuliselt. Lubadus, et otseselt maksumaksja kulul valimisreklaame enam ei tehta, on kiiduväärne küll, kuid selle taustal on ju ka ridamisi süüdimõistvaid kohtuotsuseid.
Tahame ka tegelikkuses näha, milliseks kujundab Jüri Ratas maksumaksja miljonitega ülal peetava Tallinna TV, mis seni on tegelenud massiivse ühe erakonna propagandaga. Küsimusi on palju ja Jüri Ratasele tuleb anda aega tõestada tegudega, et kõik räpane jääb tõepoolest minevikku.
