E, 4.07.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Eesti rannavõrkpall kaob unustusse või tõuseb tuhast?

Mariel Gregor
Eesti rannavõrkpall kaob unustusse või tõuseb tuhast?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Rivo Vesik oma viimase paarimehe Kristo Kolloga.
Rivo Vesik oma viimase paarimehe Kristo Kolloga. Foto: Mati Hiis/Õhtuleht

Kui avada Eesti Võrkpalliliidu kodulehe rannavõrkpalli alamrubriik, on seal küll noorte ja veteranide rannavõrkpall ning suvine liiga, ent ei sõnagi täiskasvanute koondisest. Ka koondiste alamlehe alt ei leia infot täiskasvanute koondise kohta. Sest sellist koondist ei ole olemaski. Kuigi suvel tegutsevad noortekoondised, siis täiskasvanute osas süsteem puudub ja ka alaliidu toetus on ülinapp. Meie praegu ainus tõsiseltvõetav täiskasvanute paar on omal käel tegutsevad Kusti Nõlvak ja Mart Tiisaar, kes käivad ka MK-sarja etappidel.

Eelmisel aastal sportlaskarjääri lõpetanud Eesti viimaste aastate parim rannavõrkpallur, olümpiakarastusega Rivo Vesik praegu ametlikult Eesti Võrkpalliliiduga seotud pole. Ta treenib jätkuvalt Venemaa koondislasi, ent aitab kodumaa rannavollet aeg-ajalt nõu ja jõuga, osaleb ka rannavolle toimkonna koosolekutel. Vesik aitab ka Nõlvakut ja Tiisaart.

Vesik ütleb, et kui saalivõrkpallurid on palgatöölised, siis rannavolle mängijad eraettevõtjad, kes teevad kõike ise. «Alaliidu toetus on peaaegu olematu, rannavolle on nagu koer, kui konte üle jääb, siis antakse. Aga väikesed muutused toimuvad,» tõdeb Vesik, viidates sellele, et alaliidu juurde võetakse palgale eraldi rannavõrkpalliga tegelev inimene.

Märksõnad
Tagasi üles