Ühes nõukogude anekdoodis võrreldi Brežnevi valitsusaega kinoga: kõik ootavad seansi lõppu. Kui Taavi Rõivas 2014. aasta märtsis peaministriks sai, siis oli ta eelkõige noorema põlvkonna hulgas populaarne, kuid paljud nägid temas eelkõige vahevalitsuse juhti, nagu oli 1994–1995, näiteks Andres Tarand.
Erinevalt Tarandist jäi Rõivas veidi ootamatult valitsusjuhiks enam kui kaheks aastaks, kusjuures mida aeg edasi, seda enam meenutas inertne ja otsustusvõimetu Rõivase valitsus igavat venivat filmiseanssi, mille lõppu kõvadel ja ebamugavatel toolidel istuvad krampikiskuvate liikmetega kinolised kannatamatult ootavad.
Paistab, et see seanss hakkab lõpuks läbi saama. Esmaspäev tõi valitsuskriisis uue arengu, kui sotsiaaldemokraadid ja IRL tegid Taavi Rõivasele lõpuks ettepaneku tagasi astuda, põhjendades seda halvenenud õhkkonna ja usalduse kaotusega valitsuses. Lisaks ilmusid teated, et järgmise koalitsiooni moodustaksid IRL ja SDE koos Keskerakonnaga ning peaministriks saaks Jüri Ratas. Reformierakond, kes väidetavalt pidas samuti kõnelusi Keskerakonnaga, satuks sellisel juhul esimest korda pärast 1999. aastat opositsiooni.
Ühest küljest on hea – ka eesseisvat Euroopa Liidu eesistumist silmas pidades –, kui lahkub valitsusjuht, kes on end näidanud küündimatu liidrina, ning seisak poliitilisel maastikul saaks lõpetatud. Kuid teisest küljest pole põhjust arvata, et valitsusjuhi vahetus tagaks parema kvaliteedi. Praegu on Ratase ainus voorus see, et ta pole Taavi Rõivas ega ka Edgar Savisaar, tänu kelle isikule, nagu nüüd selgub, Reformierakond kõik need aastad võimul püsis. Põhimõtteliselt on Jüri Ratase ja uue juhiga Keskerakonna vaadetest teada vähem kui Kersti Kaljulaidi vaadetest presidendiks saamisel.
Et saaks rääkida uuenenud Keskerakonnast ja uuenenud Jüri Ratasest, oleks vaja tegusid ja selgeid seisukohavõtte. Seni neid paraku pole ning selle põhjal võib oletada, et Rataselt pole oodata rohkem selgesõnalisi seisukohavõtte ega julgeid otsuseid kui Rõivaselt. Selle põhjal võib väita, et Ratas ja Keskerakond pole valitsuse moodustamiseks praegu veel valmis. Ka kristlikus kultuuris eelneb meeleparandusele patukahetsus, mida tuleb tegudega kinnitada.
Keskerakonna on loonud Edgar Savisaar oma näo järgi ning viimastel aastakümnetel ongi selle erakonna liikmed põhimõtteliselt toiminud «kollektiivse Savisaarena». Praegu pole mingit põhjust arvata, et nad jätkaksid teisiti, loobudes flirdist Kremliga ja maksumaksja raha eest käigus hoitavast munitsipaalpropagandaaparaadist ning mõistaksid hukka oma erakonna liikmete korruptsioonikuriteod.
Pigem vastupidi, kuna see erakond pole end kuritarvitustest, muuhulgas nendest, mille on toime pannud eelmine esimees, distantseerinud. Millisest enesepuhastusest võib sellisel juhul rääkida? See seab ühtlasi kahtluse alla IRLi ja SDE väärtuspoliitika, kuna selle kahtlase jõuga tahetakse leivad ühte kappi panna vaid mõni päev pärast Savisaare väljavahetamist.
