Uus info

Jüri Kolk. FOTO: Sille Annuk

Sattusin tööasjus üheks kuuks Gotlandile Visbysse. Oktoober on Visbys väga vaikne, turistid on läinud ja linn tühi. Tänavatel, kus kogenud saarlaste väitel peab juulis-augustis endale rinnaga läbi rahvasumma teed murdma, oli näha vaid üksikuid inimesi. Väga tihti ei paistnud neidki – tänavad olid sõltumata kellaajast salapäraselt tühjad.

Tellijale Tellijale

Elasin loomemajas, Visbys on üks selline. Maju on tegelikult kaks: üks on pisikeste numbritubadega, seal magatakse ja tehakse tööd, selles valitseb vaikus. Teises majas on ühine köök ja raamatukogu. Ülakorrusel saab vaadata filme, võib mängida kitarri või klaverit, tohib kuulata muusikat. Seal suheldakse teistest riikidest saabunud kirjarahvaga kartmata läbi seinte tungivate helidega kellegi tööhoogu pidurdada.

Inimesed, isegi kirjanikud ja tõlkijad, on üldjuhul üsna huvitavad. Näiteks üks Soome kirjanik kinnitas pärast paari lause vahetamist – tema rääkis, mina noogutasin ja andsin ühesilbilisi vastuseid – et ma olen üks tark inimene. «Jah,» ütles ta noogutades ja mulle otsa vaadates. «Sa oled üks tark inimene.» Järgmisel õhtul jagas ta seda minu kohta käivat infokildu teistega ning sundis neid sellele takka kiitma. Ausõna, ma ei võta seda lahket väidet tõe pähe, kasutan seda siin illustratsioonina viisile, kui kergesti võivad langeda otsused ja süttida sümpaatiad.

11.11.2016 14.11.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto