17 aastat järjest valitsuskoalitsioonidesse kuulunud Reforimierakonna (RE) äkiline võimult kukkumine tuleb kahtlemata üsna ootamatu üllatusena. Põhjusi, miks olukord selliseks kujunes, võib aga tegelikult esile tuua mitu, kirjutab TLÜ politoloogia magistrant Marleen Allemann.
Näib võrdlemisi uskumatu, et RE kui 17 aastat järjepanu valitsusse kuulunud erakonna edulugu äkitselt läbi saab. Vaadates laiemat konteksti, tuleb aga tõdeda, et uskumatu on olnud pigem ühe erakonna sedavõrd pikaajaline võimul püsimine. 17 aastat valitsuses, neist 11 aastat peaministriparteina – see on edulugu, mida pole Kesk- ja Ida-Euroopas suutnud korrata pea ükski teine erakond. Nimelt peetakse nende riikide poliitmaastikku pigem ebastabiilseks ning valitsusi vähepüsivaks, kusjuures RE niivõrd pika võimul püsimise kõrval võib nimetada vaid ühe samasuguse erandi. Nimelt oli Sloveenias 12 aastat järjest peaministriparteiks Sloveenia Liberaaldemokraatlik Erakond (LDS), mis 2004. aastal aga üsna ootamatult võimult langes ning seejärel ka peatselt hääbus.
Analüüsides RE ja LDSi suutlikkust sedavõrd pikka aega järjepanu võimul püsida, võib tegureid, mis võimaldasid neil erakondadel saavutada märkimisväärset edu, üldjoontes esile tuua kolm. Esiteks on taustana väga tähtis poliitmaastiku ning erakonnasüsteemi üldine stabiilsus, mis tagab võimuerakondadele kindla ja vähe muutuva tegutsemiskeskkonna. Nagu öeldud, Kesk- ja Ida-Euroopa riikide erakonnasüsteeme üldiselt just väga stabiilseks ei peeta, kuid nii Eesti kui ka Sloveenia puhul võime rääkida siiski parteisüsteemidest, mis olid analüüsitavatel ajavahemikel üsna stabiilsed (v.a Eestis 2003, mil poliitikasse tuli Res Publica, kuid toona polnud RE veel peaministripartei).
Teise tegurina on aga äärmiselt oluline partei võimekus kasutada nutikaid ja paindlikke koalitsiooni moodustamise strateegiaid, mille hulka kuulub laiapõhjaliste valitsusliitude loomine ka maailmavaateliselt erinevate erakondadega, tagades lõppkokkuvõttes moodustatud koalitsioonide pikaajalise püsimise.
Kolmanda tähtsa tegurina ei saa aga unustada ka võimeka liidri olemasolu. Üldjuhul kindlustavad oma erakonnale edu liidrid, kes on populaarsed valijaskonnas, kuid samas autoriteetsed ka parteis. Ei saa unustada, et just parteijuht on see, kes peab läbirääkimisi ja moodustab koalitsioone, hoiab sageli erakonda ühtsena ning loob peamiselt partei kuvandi valijate silmis.
Mõeldes praegusele Eesti poliitmaastikule ja REs toimuvale, võib tõdeda, et nimetatud edu garanteerivatest teguritest on kõnealusel juhul haprale pinnasele sattunud lausa mitu. Esiteks ei ole Taavi Rõivas olnud sama tugev ja võimekas liider kui RE varasemad juhid – meedias saadab teda alatasa sõna «otsustusvõimetus». Ta pole suutnud koalitsiooni tööd efektiivselt koordineerida ning valitsuspartnerid on juba pikemat aega väljendanud rahulolematust seisaku ja peenhäälestusele keskendumise suhtes.
Mis veelgi olulisem, just Rõivase ajal on RE kaotanud ühe tähtsa eduka erakonna tunnuse. Nimelt on väga oluline, et edu ihalev partei oleks ühtne või paistaks ka sisekonfliktide korral vähemalt väljastpoolt vaadates terviklik ning kannaks valijaskonna silmis ühtset selget sõnumit. Just sellest on aga RE puhul viimasel ajal vajaka jäänud – Taavi Rõivasel pole olnud piisavalt parteisisest autoriteeti, et panna oma sõna maksma, mistõttu olemegi näinud erakonna killustumist ja sisekonflikte nii presidendivalimistel kui ka mujal.
Teine põhjus, miks RE võib praegu tõepoolest võimult langeda, seisneb tõsiajas, et nende senine nutikas koalitsioonide moodustamise strateegia uues, muutunud poliitkeskkonnas enam ei toimi. Nimelt on RE seni kasutanud võrdlemisi huvitavat taktikat: koalitsioone on tehtud väljaspool parem-vasak-skaalat, võttes partneriks ka endast erinevaid ehk vasakpoolseid parteisid, ent seejuures on valitsusliite moodustades pea alati välditud nn sotsiaalsete lõhede ületamist.
Lugedes Eesti poliitika peamiseks lõheks nn ajaloo- ja rahvuspõhist lõhet, tuleb tõdeda, et erakond on aja jooksul valitsusi moodustanud suuresti vaid nende parteidega, kes vastava lõhe suhtes on end positsioneerinud REga sarnaselt (IRL, SDE) ning kelle suhtumine nn vene küsimusse ja läänemeelsusesse on ühesugune. Ühtlasi ei saa unustada asjaolu, et parteid, kellega RE koalitsioone on teinud, on sageli olnud ka sundvaliku ees, kas töötada koos REga või lasta võimule pääseda Edgar Savisaare juhitud Keskerakonnal (KE) – just seda dilemmat on RE ka valitsuskoalitsioone luues oma huvides ära kasutanud.
Nüüd, mil Edgar Savisaar enam KE liider pole, on ühtäkki Eesti poliitmaastikult kadumas peamine vastandustelg. Nii võib uskuda, et Jüri Ratase juhitava KE suhtumine nn vene küsimusse ja läänemeelsusesse sarnaneb märksa enam teiste parteide positsioonidega, mis võimaldabki teha erakondadel senisest mitmekesisemaid koalitsioonipartnerite valikuid ning RE ühe poliitjõu välistamisel põhinev strateegia kaotab oma löögivõime.
Niisiis on RE võimult kukkumine ühest küljest küll ootamatu, ent loogiliselt seletatav. Iga edulugu saab kord otsa, nii on mitmed seni RE pikaajalist võimul püsimist garanteerinud tegurid oma tähtsuse ja mõju praeguseks minetanud. Demokraatlikus riigis on peaministrile umbusalduse avaldamine igati normaalne ja seaduslik protsess ning seda kummalisemana kõlavad RE poliitikute sõnad vasakpöördest ja ohust julgeolekule. Kahtlemata on tegu märkidega ilmselgest paanikast, sest olgem ausad – isegi pikaajalise valitsemiskogemusega võib 17 aasta järel esimest korda opositsioonipinki sattumine olla tõepoolest hirmutav ja tekitada peataolekut.