Pillimängija peab olema vormis nagu sportlane

Viiuldaja Imbi-Malle Kuus tuli nüüd ERSO nime kandvasse orkestrisse mängima 50 aastat tagasi. Pilt on tehtud trepil, mida mööda orkestrandid lavale suunduvad. FOTO: Tairo Lutter / Postimees

Kui kontoris laua taga konutades kipub selg väsima või sõrmed krampi tõmbuma, siis kuidas on võimalik, et sundasendis istuvad viiuldajad suudavad vasakut kätt hoida ülespidi asendis ja veel üpris võika nurga all terve tööpäeva?

Tellijale Tellijale

Esimest korda 1966. aastal nüüdse ERSO ridades üles astunud viiuldaja Imbi-Malle Kuusi sõnul peab viiulit olema vaba ja mugav mängida. «Nagunii on käsi ju kogu aeg üleval, ja kuna sõrmed peavad sõrmlaual liikuma, siis on käelaba veel pööratud. See on kõige ohtlikum,» ütleb Kuus. «Mul oli Otsa-koolis õpilasi Narvast, Jõhvist, Jõgevalt, nad olid kehva ettevalmistusega – niisugused pinges ja kõverikud. Hakkasin neid siis ümber õpetama, et nad mängiksid loomulikult ja ilma lihaspingeteta. Selle käigus õppisin ka iseennast jälgima.»

Selleks, et sümfooniaorkestri kontsert ei kõlaks kui Florence Foster Jenkinsite kokkutulek, tehakse iga päev neli tundi proovi. Pärast seda harjutab Kuus veel omapäi, nii et mängutunde koguneb päevas keskmiselt 6-7. «Pillimängija peab olema vormis nagu sportlane. Ma võin jätta vahele nädala, ka kuu, aga siis on taastumisprotsess vaevaline ja kestab umbes nädala. Iga päev alustan harjutamist heliredeli mängimisega. Mängin kindlasti topeltnoote – tertsid, oktaavid, deetsimid. Ja muidugi kõla- või tooniharjutused, pikka nooti mängides kuulan, et oleks ilus, et oobertoonid vastu kõlaks. See võtab maksimaalselt kümme minutit, aga sellest on palju kasu. Muidugi mängin lisaks orkestripartiidele ka klassikalist viiulirepertuaari.»

11.11.2016 14.11.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto