«Eesti mees jäägu eesti meheks igas ametis, igas seisuses, maal või linnas. Eesti vend, ole sina kirikuõpetaja või kooliõpetaja, kaupmees või käsitöötegija, tohter või mõni muu tark, köster või koolmeister, maamõõtja või vallavalitseja – jää ustavaks eesti rahva liikmeks, jaga temaga õnne ja õnnetust, rõõmu ja kurbust, mõru ja magusat, püüa jõudumööda head tema edasisaamiseks teha, siis oled aus mees kõikide ees.»
See on ainult üks lõik 19. juunil 1869 Tartus esimesel üldlaulupeol peetud Jakob Hurda peokõnest, milles üks tulevasi rahvusliku liikumise juhte, toona veel Tartu kroonugümnaasiumi 30-aastane õpetaja, asetas paika rahvusliku ideoloogia nurgakivi. Ta oli vormistanud need kolme soovina, kõik kolm seotud vaimuharidusega: pärisorjusest vabanenud talupoeg soetagu koju eestikeelset aja- ja muud kirjandust ning lugegu seda; ärgu mingu oma tarkuses kõrgiks ja jõudku eestikeelne hariduskorraldus vähemalt keskmise taseme (Eesti Aleksandrikooli asutamine) saavutamiseni.
Kuid tähelepanu väärib Hurda pöördumine eestlaste kui eesti vendade (teisal ka eesti õdede ja vendade) poole. See on eestlaste võrdlemine usukogudusena. Folklorist Madis Arukask ongi Hurda kõne kohta öelnud, et see oli meetodilt vennastekoguduslik, milles ärkamine isikliku valgustatuse läbi pidi viima kogu rahva ärkamiseni (rahvusliku) kogudusena. Rahvuseks saamine oli ennekõike usutegu.
