Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Marti Aavik: saatkond okupeeritud

Marti Aavik FOTO: Peeter Langovits / Postimees

Kui aega saate, minge täna Soome saatkonna lahtiste uste päevale Toompeal Kohtu 4. Tänases lehes on sellest majast ka äge lugu (AK lk 2–3). Ja kui mõni teine vanalinna maja oma uksed avab, minge ikka, sest need on põnevad kohad.

Sellistes vanades sopilistes, tervet kvartalit hõlmavates hoonetes liigud kui suures mõistatusülesandes. Esimene segadus tekib püüdest aru saada, mis kohas sa parasjagu üldse oled, kuidas see või teine tuba tänavate ja teiste hoonete suhtes paikneb.

Ja siis muidugi enam kui tuhat aastat ajalugu. Vanalinna maja fassaad võib ju olla näiteks 19. sajandist, aga hoonetes sees on kihtide kaupa sadade aastate tööd ja elu. Kohtu 4 vanim arheoloogiline leid on 1150–1350 aastat vana! Missugune küll oli inimeste elu siin enne?!

Leidsime üht teist Toompea maja remontides mitme kommunistliku linoleumikihi alt Rootsi-aegse laudpõranda. Sattun sellel põrandal kõndima vast paar korda kuus ja mõtlen ikka, kes kõik seal varem on astunud (näiteks Peeter I, kui nimesid mainida). Meie jaoks olid linoleumid ja odavad vineertahvlid seintel ainult sovetlikud võõrkehad, mis varjasid pärisajalugu.

Soome saatkonna idee teha fotonäitus sellest, mis toimus Kohtu 4 okupatsiooni ajal, on selle hoiakuga väga huvitavas konfliktis. Tõepoolest, ka TPI ühiselamu narivoodid või sovetiaegsed masendavad värvitoonid aadlipalee saalides on ju osa pärisajaloost, inimeste elust, mida tasub meeles hoida.

Kogu vanalinn on nii inspireeriv keskkond, et on kahju mõelda, kui vähe enamikul meist sinna argipäevadel asja on.

11.11.2016 14.11.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto