Taavi Minnik: Kremli sõbrad Valges Majas

Donald Trumpi valimine presidendiks on toonud kaasa hüsteerilise reaktsiooni siinpool ookeani. Muuhulgas ka meil. Ei ole teada, mida uuelt presidendilt ja tema administratsioonilt oodata, mõned kardavad, et ta tahab sõbrustada Venemaaga, ning tema ümber tiirlevad mingisugused arusaamatud tüübid. A la Gingrich, kes selle põhjal, mida tast lugeda võib, on vanakuri ise.

Võib-olla tõesti on asjad sedavõrd halvad, nagu meile mõnigi kord üritatakse väita. Kuid siiani pole meil midagi, mis seda kinnitaksid, s.o pole mingeid tegelikke samme, mida Trump ja ta lähikond oleksid ette võtnud, et Venemaale läheneda.

Kui rääkida strateegilisest ettearvamatusest või tegelikult strateegia puudumisest, siis viimastel aastatel on see olnud Putini eelis Obama ja Kerry vastu, millega viimased toime ei tulnudki. Edaspidi on see trump ettearvamatu käitumise näol Washingtonil, sest Kremlil pole selge, millist vastureaktsiooni oma sammudele on uuelt mehelt ja tema meeskonnalt oodata.

Meid on harjutatud mõttega, et julgeolekupoliitiliselt on Clinton Eesti jaoks hea ja Trump halb valik, aga lubage küsida: millel see seisukoht põhineb? See oli Hillary Clinton, mitte Trump, kes mõni kuu pärast seda, kui Vene sõjavägi oli terve maailma silme all okupeerinud arvestatava osa Gruusia territooriumist, tõtanud punase reset-nupuga Lavrovi juurde ning kinnitanud kõigile, et Putin on tegelikult parketikõlblik. Seda joont jätkas ta jonnakalt kuni oma ametiaja lõpuni.

«Minu eesmärk on üles ehitada paremad suhted Venemaaga.» Kas seda ütles Trump? Ei. Nõnda kõneles mõne aasta eest Goldman Sachsi jõulupeol Clinton. Põhimõtteliselt on praeguse Venemaa välispoliitika peaarhitektid Obama ning Kerry-Clinton, mitte Putin ega Lavrov. Sest kui välispoliitika reaalseks sisuks on positsioonide mahajätmine, siis võib olla kindel, et tühjaks jäänud ruumi tungib palju ebameeldivat.

Mis puudutab Trumpi, siis pole kahtlust, et tal on mitmeid negatiivseid iseloomuomadusi. Ta on teinud kummalisi asju, ta on enesearmastaja. Kuid samasuguse paabulinnuna armastab ennast ka ametist lahkuv Ameerika president. Vaadake, millest on ta oma viimaste aastate esinemistes armastanud kõige enam kõneleda. Loomulikult iseendast ja oma suurepärastest saavutustest.

Muidugi pole meil garantiid, et Trump pärast inauguratsiooni lennuki peale ei istu ja Moskvasse ei sõida, et sealsele valitsejale sügav kummardus teha. Vähemalt senise meediakajastuse põhjal oleks selline käitumine tõenäoline.

Aga miks ta peaks midagi sellist tegema? Ameerika poolt vaadates oleks see sama, kui täismees sõbrustaks algklassi õpilasega. Riik, mille SKT on väiksem kui New Yorgi linnal ja mis tegeleb vaid nafta ja gaasi eksportimisega, peaks olema ise huvitatud rikka ja võimsa partneriga sõbrustamisest.

Kuid ei ole. Praegusel Venemaal pole vaja Ameerikat kui sõpra, vaid kui vaenlast. Need ajad, kui neetud «pindossid» nälgivat Vene armeed toitsid, on jäänud 1990ndatesse ja lootusetult ära unustatud. Selle asemel on Putini Venemaal tarvis Ameerikat kui vaenlast, kuna sellele on rajatud võimueliidi legitimatsioon. Selle kraesse võib kirjutada kõik möödalaskmised. Kes on süüdi, et jakuutidel, kes püüdlikult president Putini otseliinile helistavad, on autod, aga teid pole? Kes on süüdi, et pole korralikke haiglaid ja arsti palk on alla 300 euro? Kes rajaks ookeaniäärsetele kruntidele allveelaevabaasid, kui Vene eliidi esindajad neid ära ei ostaks? Loomulikult Ameerika. Ka trepikotta roojas Venemaal viimased kaheksa aastat Barack Obama.

Trump vatras valimistel kahtlemata igasugust jama. Kuid see ei tähenda, et ta seda kunagi realiseerima hakkaks. Mingit garantiid pole. Ka Obama lubas valimistel 2008 igasuguseid asju, kuid ei teinud. Guantanamo vangilaager tegutseb näiteks kõigele vaatamata siiani. Venemaaga sõbrustamine võib aset leida vaid bartertehinguna ehk vahetuskaubana.

Mis oli Trumpi hüüdlause valimistel? Teeme Ameerika jälle suureks. No kuulge, seda pole ju Trump välja mõelnud, see oli üks Reagani-Bushi tandemi hüüdlauseid 1980. aastate valimistel. On juba selge, keda näeb Trump peeglisse vaadates. Ta näeb ennast Reaganina. Ameerika suureks tegemine tähendab riigisiseselt eelkõige majanduse turgutamist ja uute töökohtade loomist. Uus reiganoomika teisisõnu. Iseasi, kas trumponoomika ka töötab, seda on liiga vara öelda.

Reagani üks eesmärke oli taastada Ameerika positsioon ja austus tema vastu maailmaareenil, mis eelkäija ajal oli tuntavalt kahanenud. Sama eesmärki on kuulutanud ka Trump. Kuidas sa muidu Ameerikat suureks teed?

Reagani kombel on lubanud ka Trump tublisti suurendada sõjaväe isikkoosseisu ja rahastust, mida Barack Obama ajal on kärbitud. Trump on lubanud ka sõjaväe ümber relvastada. Lubatud lisarahastus pärast pikki kärpeid oligi see, mis pani jõustruktuuride esindajad Trumpi toetama.