Sisukord
Päevakomm
Postimees
14.11.2016
Eesti Kui lastel läheb hästi, on isa õnnelik Soome ekspert peab «Eesti laulu» väga eriliseks (1) Male Mälumäng Palju õnne Dilbert Horoskoop Spetsialistid selgitavad: kõik uuest elatisabisüsteemist Tagakülg Maakonnapiirid vanguvad, bussiühendus pööratakse pea peale (4) Aktsiisitõusule päitsed pähe, konverentsiturism käima (5) Majandus Laen küll, aga mis saab maksudest? (3) Välismaa Päikeselised hurmurid pakuvad õnne raha eest (1) Külmetavad migrandid tekitasid Soomes varjupaigapuuduse Küprose ühinemiskõnelused jätkuvad 20. novembril Välismaa lühiuudised: 14.11.2016 USA poliitikavaatlejad hoiavad pilku Trump Toweril «Pole lihtsalt sellist stsenaariumit, et Venemaa ründab Baltimaades NATOt» (1) AJAPEEGEL. Nõidusega valgete vastu: etnilised pinged ja apartheid Vene erukindral: tuumaähvardused on läänele suunatud retoorika (4) NATO peasekretär kirjutas Trumpile artikli Arvamus Juhtkiri: elu pärast Exceli tabelit (5) Taavi Minnik: Kremli sõbrad Valges Majas (6) Päeva karikatuur: uue koalitsiooni rõõmud Raul Rebane: Keskerakonna rõõm võimupuuduse piinast vabanemisest on asendumas murega (20) Postimees 1991. aastal: Laaneots kardab eeloleval talvel ohtu idast (3) Eero Merilind: kelle mure on lapse tervis? Evelyn Kaldoja: kes lükkas palli veerema? (6) Kultuur Ita Ever, samaja lutššaja miss Marple! Mees, kes otsis valgust Sport Spordi lühiuudised Vehklejate kinnikasvamata haavad rebiti lahti Põhjamaade jalgpall paneb end raskesse seisu Kuidas sirgub Eesti koondislane? Suusahooaja avalöök tehtud, pilt saab selgeks nädalavahetusel Aasta purjetaja alistas vähi, võitis olümpiakulla ja on poegadest jätkuvalt parem Hamilton vähendas vahet, Verstappen krooniti vihmakuningaks Ajalugu teinud McGregor esitas bossidele ultimaatumi Tarbija Gaasipakkujate jälgimine võib aidata aastas kokku hoida hulga raha Tartu Tõsine oht: ülikooli raamatukogu ei ava eksamite hooajaks uksi (3) Sõudjad pingutasid 24 tundi järjest Pealinna saarmas tegi konkursil ilma Sume tähistaevas paistab Ahhaas nüüd palju selgemalt Idufirma suurendab tartlaste parkimisvõimalusi Meelelahutus Koomiks Sudoku

Evelyn Kaldoja: kes lükkas palli veerema?

2 min lugemist
Evelyn Kaldoja FOTO: ANDRES HAABU/PM

Oo ei. Ma ei ole Donald Trumpi poolehoidja. Andes ratsionaalselt aru, et ameeriklastel on õigus valida president oma parema äranägemise järgi, tunnen kabuhirmu juba selle kõikumise ees, mida tekitas tema valimiskampaania käigus aetud – vabandage – süüdimatu möla meie ning muidugi ka ameeriklaste endi julgeolekut ja heaolu püsti hoidvale pax americana’le. Rääkimata sellest, et ma tõesti ei suuda tunda sümpaatiat rassisti ja sarilahutajast rõvetseja vastu.

Aga mulle ei meeldi ka see, mida esindavad mitmendat päeva USA linnades jätkuvad Trumpi-vastased meeleavaldused. Või varem justkui kenasti sobinud valijameeste süsteemi süüdistamine. Või osutamised, et selle riigipea valis Ühendriikidele vaid 26 protsenti rahvast, sest lisaks Hillary Clintoni ja n-ö kolmandate kandidaatide poolt hääletanutele jättis ligi pool ameeriklasi lihtsalt valimata (ja minu teada ei hoidnud keegi neid massiliselt keldrites kinni).

Või CNN, kes on võitja poolelt aiva eetrisse andnud tõsiselt poolearulisi inimesi, ajal mil vaid valimiste ajaks üle Atlandi läkitatud Euroopa kanalite ajakirjanikel on õnnestunud üles leida üsna seostatud jutuga trampistid. Ma küll mõistan, miks üks mu lemmiksaatejuhte Stephen Colbert ropendas otse-eetris Florida tulemusi nähes, aga tema järgmiste päevade kibestumus kõõlub minu jaoks hea maitse piiril – ka teistsugusel poliitilisel seisukohal olijaid tuleks mingil määral siiski austada.

Trumpi tõus joonis kiiresti alla ebameeldiva nähtuse, mida intuitiivsel tasandil võis tunda varem ja mujalgi. Selle, kui kitsarinnalise, tembeldava ja üleoleva suuna on võtnud n-ö agar vasaktsenter, kes nimetab end – oo irooniat – progressiivseks ja liberaalseks. Kui palju enam saab maski eest rebida, kui selle maailmavaate madalam segment jõuab täiesti seaduspäraselt toimunud, kuid neile ebameeldiva tulemuse toonud valimiste järel hoobilt selleni, et võtab ühte kätte loosungi armastuse võidust viha üle ja teise käega peksab segi poeakna?

Jääb mulje, et parempoolsed, sealhulgas nende radikaalsemad ja madalamad kihid, on sõna otseses mõttes konservatiivsemad ja demokraatliku süsteemi suhtes aupaklikumad. Me ei näinud massilisi rassistide kogunemisi või palju kirutud valge töölisklassi töötute laamendamisi, kui Ameerika Ühendriigid said esimese mustanahalise presidendi. Ega ka siis, kui sama president valiti tagasi.

Võib-olla ei peitugi oht demokraatiale n-ö kõva käe ihalejates? Võib-olla hakkab pall liikuma hoopis sellest, kui mingi teine seltskond saab nii suureliseks, et keeldub igasugusest dialoogist neile küsimusi esitava maailmavaatega, tembeldades nad kõik igasuguse aruteluta rumalaks? Mille mõistmatust teiste õiguste suhtes ei peegelda paremini miski muu kui suutmatus aduda, et kogu oma ülima eksimatuse juures võivad nad siiski kaotada?

Seotud lood
12.11.2016 15.11.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto