Sisukord
Arvamus
Postimees
15.11.2016
Eesti Dilbert Male Horoskoop Palju õnne Jaak Aaviksoo lükkas käima tehnikaülikooli suurreformi (2) Tagakülg Tallinn Toomkiriku altarisein läheb röntgeni alla Eestis on sotsiaalse õigluse näitajad halvenenud Ere superkuu säras pilvitus taevas Noori peategelasi toetab tantsupeol Ivo Linna Uus võimuliit jätkab haldusreformi Kalev valmistab jõulude ajal müümiseks 825 tonni kommi Eesti allkirjastab täna Indiaga vangide üleandmise leppe Mälumäng Prooviloendus tõi välja registrite probleemkohad Algusest peale loodud vaid vene häälte jaoks (7) Savisaarlased suunavad Vabaerakonda valitsusse (8) Majandus Majanduse lühiuudised Pangandus jääb, aga pangad ei pruugi Riigifirmade jaoks on hea aeg minna börsile (1) Eesti vajab moodsat konverentsikeskust Kalm: raha kaasamine börsilt eeldab projekti Välismaa Välismaa lühid Dodoni võit tekitab küsimusi Rändeleppe õnnestumise koormus lasub Kreeka saartel Põgenik: Liibüa ja Itaalia kaudu saabuvaid süürlasi ei saa kunagi palju olema Trump plaanib ehitada müüri ja kuivendada soo (2) KOHALIK VAADE. Clintonile sai saatuslikuks töölisklassi kaotamine Arvamus Riigireformi Radar: haldusreformi lõpuleviimine on möödapääsmatu Juhtkiri: Jüri Ratas, aeg on Eesti huvid esikohale seada (10) Iivi Anna Masso: jälle rumal rahvas (7) Irja Lutsar: lapsed ei jõua õigel ajal ravile – kas tõesti? Postimees 1934. aastal: Sirgu põgenemise kaastegelasi Soomes? Kultuur Puhastustuli leidmatus tunnelis Milleks meile muinasjutud? Arvustus: pärast surma (gei)kunstiklassikuks Kultuuri lühid Sport Matsalu loobus presidendiks kandideerimast Hinded Eesti jalgpallikoondisele Pohlak: koondiseaasta 2016 on olnud kehv Kehtivad lepingud panevad Sebastien Ogier' raskesse seisu Spordi lühiuudised Eesti jalgpall astus ajas 20 aastat tagasi (1) Millist nõu annab jalgpalliliidu juhatus Martin Reimile? (1) Ralli tulevikulootus näeb väljundit juunioride WRC-sarjas Kuidas Hamilton Rosbergile pingeid peale paneb Tallinn Tallinn Toomkiriku altarisein läheb röntgeni alla Tarbija Eestlased leiutasid temperatuuri mõõtva plaastri Kas Trump tähendab, et kliima päästmisega on «mäng läbi»? (2) Tartu Linnaserva tanklasse voorib lõunale sadu näljaseid (1) Asfalditehased püsivad sula lootuses stardivalmis (1) Siredad tõid saali vaatajaid-kuulajaid täis Suletud teelõik pööras bussiliikluse segi Verekeskus kolib patsientidele lähemale Tartu ülikool kavandab spordihoonele uut pallimängusaali ja ruumikat laiendust (3) Filatelistidele teeb muret postimuuseumi kadumine Meelelahutus Koomiks Sudoku

Iivi Anna Masso: jälle rumal rahvas

6 min lugemist
Iivi Anna Masso FOTO: Peeter Langovits

Kolumnist Iivi Anna Masso kirjutab, et ehkki ameerika valijate otsus oli ebaratsionaalne, tuleb nüüd ka neil, kes nimetavad end liberaalideks, peeglisse vaadata.

Esmalt ülestunnistus: olin üks neist, kes mitte ainult ei lootnud, vaid uskus kindlalt, et Ameerika Ühendriikide järgmine president on Hillary Clinton. Sest Clinton oli selgelt kompetentsem, haritum, kogenum, küpsem, täiskasvanum kandidaat. Aga küllap ka sellepärast, et info, mis sealt maalt siia kandub, tuleb idaranniku «sinistes» osariikides paiknevast meediast. Ja sellepärast, et Clintoni eest seisis erakondliku kuuluvuse kiuste nii mõnigi mõjukas republikaan.

Kuulun ka nende hulka, kellele teistsugune tulemus oli pettumus. Juba mainitud põhjusel. Ja seetõttu, et mõnigi valitud presidendi Donald Trumpi väljaütlemine, küll naiste kohta, küll välispoliitika teemadel, oli allpool arvestust. Samuti on meie piirkonnas raske mööda vaadata asjaolust, et Trump oli Kremli valik – ja sümpaatia näis olevat vastastikune.

Ometi ei ärka murelikud küsimused lääne demokraatia tervise kohta mitte ainult valimistulemustest, vaid ka neile esialgu järgnenud reaktsioonidest. Ameeriklased usuvad oma demokraatiasse. President Obama ja kandidaat Clinton pidasid rahustavad, julgustavad ja lepitavad kõned oma erakonna toetajatele ja Ühendriikide rahvale. Tsiviliseeritud võimuvahetus kuulub demokraatiasse. Pärast tulemuste selgumist ei räägita konkurentidest halvasti, nüüd on aeg anda võitjatele võimalus ja oodata esimesi tegusid.

Seda lepitusmeeleolu on vähem näha meedias ja eriti sotsiaalmeedias, mis on viimastel päevadel täis pettumust, kibedust, vaenu, isegi raevu. Trumpi võitu nähakse jätkuna Brexitile, osana vaesunud, harimatu massi mässust «süsteemi» vastu, aga ka populismi, rassismi, koguni fašismi võidukäiguna.

Osa sõnavõtte on sügavalt dramaatilised. Kuulutatakse lõppu lääne demokraatiale, uue ja sünge ajastu algust, uut natsiriiki USAs. Seejuures ei varja maailmalõpu ennustajad oma põlgust ja viha rumalate hääletajate vastu. Samamoodi, aga veel jõulisemalt kui Brexiti puhul, hurjutatakse teadmatuid, mõjutatavaid, rassistlikke, matslikke valijaid. Nii jõuliselt, et tekib küsimus: kuidas suhtuvad demokraatiasse hurjutajad ise? Kui mõni põhjamaine diplomaat kuulutab poole ameerika ja briti valijaist sotsiaalmeedias «rahvarämpsuks», siis kas peaksime süüdistama demokraatia halvustamises seda miljonitest koosnevat «rämpsu» või hoopis kutsujat ennast?

Elitistlik hirm, et demokraatia annab liiga palju võimu ignorantsele rahvarämpsule, on sama vana kui demokraatia ise. See on kerkinud esile iga hääleõiguse laienemisega: omandita meestele, naistele, immigrantide järglastele. Tollal oli see konservatiivide, «vanade valgete meeste» hirm. Praegu põlgavad rumalaid ja harimatuid valijaid need, kes nimetavad end liberaaliks, nõrkade kaitsjaks, moraalse õigluse eestvõitlejaks.

Mis juhtus?

Selgitusi Brexiti-Trumpi ilmingule on jagatud juba palju. Et tegu on protestimeeleoluga, mis kõneleb poliitilise eliidi kaugenemisest rahvast, on üsna üksmeelne diagnoos.

Kaugelt pole kerge USA siseosariikide valijate hingeellu süveneda. Majandus mängib kindlasti rolli – kitsikus sunnib nõudma muutust, ka teadmata, kas pakutud muutus kergendab kitsikust. Kriitikud süüdistavad võitjaid mõjutatavuses, aga mõnes mõttes näitasid protestivalimised, et meedial on valijate üle arvatust vähem võimu. Kui uudismeedia ja populaarkultuuri autoriteetide, nagu New York Times ja Vogue, või superstaaride, nagu Bruce Springsteen ja Madonna, toetus ei toonud Clintonile võitu, kas saab rääkida valijate liigsest mõjutatavusest?

Oma osa valimiskäitumises on alati hirmudel. Demokraatliku maailma suurimad välised vaenlased on praeguses maailmas ühelt poolt rahvusvahelist korda trotsiv, sõjakas ja naabreid ähvardav Venemaa, teiselt poolt vägivaldne islamiäärmuslus, mis eri nimedega rühmituste kaudu – ISISest Boko Haramini – terroriseerib maailmajagusid Aafrikast Ameerikani. Mõlemal presidendikandidaadil on selles olukorras ebameeldivaid sõpru. Trump esines Kremli lemmikuna, Clintonit süüdistati mõjutatavuses perekonna fonde väidetavalt toetavast Saudi-Araabia ja Katari rahast.

Võib arvata, et Clintoni jonnakas keeldumine islamiäärmuslust üheselt hukka mõistmast pärast korduvaid rünnakuid Euroopas, aga ka Ühendriikides – Orlandos ja San Bernardinos –, kinkis mingi hulga hääli Trumpile, kes ei lasknud ennast sel teemal poliitilisest korrektsusest kammitseda.

Samas on liberaalide pelgus, et Trump – vahutavast retoorikast hoolimata – hakkaks tervet usurühma maalt välja saatma, asjatu, sest Ameerika põhiseadus ja kohtud garanteerivad isikutele väga tugeva õiguskaitse seda sorti vägivalla vastu. Kõnekas ongi, et Lähis-Ida liberaalid toetasid valimistel pigem Trumpi.

Õlale patsutused Putinile oli peamine põhjus, miks mitu nimekat republikaani ütles Trumpist lahti ja asus Clintonit toetama. Kuid hoolimata globaalsetest mõjutuspürgimustest infosõja tasandil, on Venemaa imperialism pigem traditsiooniliselt territoriaalne, see ohustab eelkõige Venemaa naabreid.

Islamiäärmuslased on näidanud, et nad võivad rünnata lääne südames: keset Manhattanit, Brüsseli metroos, Pariisi kohvikus. Kui demokraadid pärast 15 aastat kestnud terrorisõda ei julge vaenlast isegi nimetada, kas saab süüdistada ameeriklasi selles, et nad loodavad selget lõppu esmalt sellele sõjale, et Venemaa oht jääb neile kaugeks ja abstraktseks?

Kindlasti mängisid oma osa eelarvamused. Obama võiduga ületati üks barjäär, teine jäi seekord ületamata. Vana «valge mees» tuli tagasi, Trumpi naisi alandav kõnepruuk ei toonud kaasa poliitilist kaotust. Endiselt nõutakse naistelt enam kui meestelt: on raske ette kujutada, et retoorikalt, teadmiste tasemelt ja stiililt sarnane «nais-Sanders» või «nais-Trump» oleks jõudnud nii kaugele, nagu nimetatud mehed selles võistluses jõudsid. Selles oli ka üks praeguste valimiste paradokse: Clintonit süüdistati «süsteemi» kuulumises, aga süsteemivälist naist oleks kerge olnud süüdistada kogemuse puudumises.

Demokraatia lõpp?

Paanika, nagu saaks Ameerika Ühendriikidest nüüd fašistlik riik, on absurdne. Trump ei ole «uus Hitler». Isegi kui tal oleks niisugune plaan (mida on raske uskuda), on Ühendriikides selleks liiga tugevad demokraatlikud institutsioonid.

Nende kaheparteisüsteem, võimude lahusus, tugev õigussüsteem ja põhiseaduse püha staatus tagavad paremini kui Euroopa riikide mitmeparteisüsteemid, et üks juht ei saa seal liberaalse demokraatia alustalasid nii lihtsalt kõigutada.

Tõsi, vaenulik ja inetu keelekasutus muutub ilmselt salongikõlblikumaks – seda võib näha tagasilöögina poliitkorrektsuse kultuurile, mis on paljude silmis avalikku arutelu liigagi kammitsema hakanud. Samas ei saa öelda, et Trumpi vastased piirduksid viisaka keelekasutusega ega õhutaks vaenu.

Muretsemiseks ongi rohkem põhjust meil, eurooplastel, kui ameeriklastel. Endassetõmbuv ja Euroopa suhtes hoolimatu USA ei ole Euroopale hea uudis, olgu jutt julgeolekust või majandussuhetest. Kuid keda süüdistada, kui Euroopas aastaid levinud USA-vaenulikkus saab lõpuks Atlandi teiselt kaldalt väärilist vastukaja?

Euroopa kaitse ei saa lõputult jääda Ühendriikide hooleks, sõltumata sellest, kes on USA president. Milliseks kujuneb koostöö edasi ja kas Kremli esialgne võidurõõm Trumpi valimise üle osutub õigustatuks, sõltub suuresti sellest, millise valitsuse Trump moodustab. Ehkki Ühendriikides on presidendil konkreetselt võimu, ei otsusta ta midagi üksi. Seegi kipub paanikasse sattunud kriitikutel Euroopas vahetevahel ununema.

Lääne liberaalsele demokraatiale on vara hauda kaevata, aga et see on kriisis, seda näitavad korduvad protestihääletused küll. Juba Brexitile järgnesid massilised süüdistused rumala valija aadressil. Euroopa Liidu liidrid ei nõustunud oma senisele poliitikale kriitilist pilku heitma. Nüüd süüdistame jälle rumalat rahvast, sedapuhku Ameerika oma. Kas ka järgmistel Euroopa valimistel, kus nende meeleolude jätkudes on oodata parempopulistide edu? Ja järgmistel, ja järgmistel?

Või oleks aeg praegust läänemaailma veel domineerival poliitilisel eliidil, kelle vastu rumal valija üha häälekamalt protestib, peatuda ja mõelda, kuidas suurte muutuste ajal inimeste eluolu sedavõrd turvalisemaks ja paremaks teha, et kuri, üha uusi patuoinaid otsiv retoorika ei ahvatleks neid enam?

Üleilmastumisest sündinud jätkuv majanduslik ebakindlus, pärast maailmasõdu enneolematud rahvasteränded, sõjakolded, mida ei suudeta kuidagi kustutada – aeg on tõsiselt mõelda, mida teha teisiti, et rahva frustratsioon ei jätkaks kasvu, mida populistidel on üha kergem enda kasuks pöörata. Valija moralistliku hukkamõistuga seda veerevat lumepalli ei peata.

Esmalt ülestunnistus: olin üks neist, kes mitte ainult ei lootnud, vaid uskus kindlalt, et Ameerika Ühendriikide järgmine president on Hillary Clinton. Sest Clinton oli selgelt kompetentsem, haritum, kogenum, küpsem, täiskasvanum kandidaat. Aga küllap ka sellepärast, et info, mis sealt maalt siia kandub, tuleb idaranniku «sinistes» osariikides paiknevast meediast. Ja sellepärast, et Clintoni eest seisis erakondliku kuuluvuse kiuste nii mõnigi mõjukas republikaan. Kuulun ka nende hulka, kellele teistsugune tulemus oli pettumus. Juba mainitud põhjusel. Ja seetõttu, et mõnigi valitud presidendi Donald Trumpi väljaütlemine, küll naiste kohta, küll välispoliitika teemadel, oli allpool arvestust. Samuti on meie piirkonnas raske mööda vaadata asjaolust, et Trump oli Kremli valik – ja sümpaatia näis olevat vastastikune. Ometi ei ärka murelikud küsimused lääne demokraatia tervise kohta mitte ainult valimistulemustest, vaid ka neile esialgu järgnenud reaktsioonidest. Ameeriklased usuvad oma demokraatiasse. President Obama ja kandidaat Clinton pidasid rahustavad, julgustavad ja lepitavad kõned oma erakonna toetajatele ja Ühendriikide rahvale. Tsiviliseeritud võimuvahetus kuulub demokraatiasse. Pärast tulemuste selgumist ei räägita konkurentidest halvasti, nüüd on aeg anda võitjatele võimalus ja oodata esimesi tegusid. Seda lepitusmeeleolu on vähem näha meedias ja eriti sotsiaalmeedias, mis on viimastel päevadel täis pettumust, kibedust, vaenu, isegi raevu. Trumpi võitu nähakse jätkuna Brexitile, osana vaesunud, harimatu massi mässust «süsteemi» vastu, aga ka populismi, rassismi, koguni fašismi võidukäiguna. Osa sõnavõtte on sügavalt dramaatilised. Kuulutatakse lõppu lääne demokraatiale, uue ja sünge ajastu algust, uut natsiriiki USAs. Seejuures ei varja maailmalõpu ennustajad oma põlgust ja viha rumalate hääletajate vastu. Samamoodi, aga veel jõulisemalt kui Brexiti puhul, hurjutatakse teadmatuid, mõjutatavaid, rassistlikke, matslikke valijaid. Nii jõuliselt, et tekib küsimus: kuidas suhtuvad demokraatiasse hurjutajad ise? Kui mõni põhjamaine diplomaat kuulutab poole ameerika ja briti valijaist sotsiaalmeedias «rahvarämpsuks», siis kas peaksime süüdistama demokraatia halvustamises seda miljonitest koosnevat «rämpsu» või hoopis kutsujat ennast?

Seotud lood
14.11.2016 16.11.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto