T, 17.05.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Luuletaja Kaur Riismaa meheiga

Peeter Helme
, Vikerraadio kultuuritoimetaja
Luuletaja Kaur Riismaa meheiga
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Kaur Riismaa
Kaur Riismaa Foto: Peeter Langovits

Tänavu kevadel kolmekümnendat sünnipäeva tähistanud Kaur Riismaa on juba vilunud ja kogenud autor. Kuigi ta debüütluulekogu «Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd» ilmus vaid viie aasta eest, 2011. aasta sügisel, on ta loomulikult luuletanud kauem. Nagu vast paljud teismelised, tegi Riismaa esimesi poeesiakatsetusi juba teismelisena. Eks osaliselt see seletabki tema debüütteose hämmastavat küpsust, mille puhul tekkis hetkeks tunne, et kuhu on sellisel autoril üldse võimalik veel liikuda.

Üsna pea sai selgeks, et on ikka küll. Kui võrrelda Riismaa värsket, seitsmendat kogu «Soekülm» tema debüüdiga, on areng – või on see siiski pelk muutumine? – siiski märgatav. Aeg teeb oma töö. Ja just noore inimese puhul võib juba paar aastat või paar raamatut tähendada suurt hüpet.

Riismaa pole siiski mingi hüppaja või kargaja tüüp. Tal on oma laad, oma keel, oma arusaam asjadest, oma viis mõelda ja tunda ning sellest jutustada, ning ka tema areng või muutumine toimub kõige selle sees. Riismaa raamatud – nii luulekogud kui ka kaks proosateost – moodustavad justkui verstapostid ühel teerajal, mis viib üha edasi. Kuhu just, ei tea ilmselt autorgi. Või teab autor vähem kui lugeja, kes saab vaadelda tekste ja teoseid distantsilt ning märgata seda, mis autori jaoks on olemuslik, loomulik osa temast endast.

Märksõnad
Salvesta lood hiljem lugemiseks!
Minu lood
Eesti uudised
Majandus
Maailm
Arvamus
Kultuur
Sport
AK
Elustiil
Tagasi üles