Lääs ei tea ,kuidas toime tulla Vene infosõjaga meie ühiskondade, väärtuste ja inimeste vastu. Lääs ei tea, kuidas reageerida venelaste avalikule sekkumisele meie poliitilistesse protsessidesse, paremradikaalide finantseerimisse, avalikku valetamisse miljardite eurode eest mitmes telekanalis kõigis keeltes. Lääs räägib, uus reaalsus tegutseb. Kui eurooplased ja ameeriklased ei usu enam oma riikide väärtuskindlusse, saabki see väärtusruum otsa.
Neljandaks, uus ajastu toimib täielikult muutnud globaalses inforuumis, kus vanad vahendid enam ei toimi. Seda on peetud teismeliste veidruseks. See on aga kaasa toonud maailmakorra rebenemise. Võib-olla ei alanudki seekordne uus ajastu mitte Kiievi Iseseisvusväljakul, vaid Mark Zuckerbergi ühikatoas Harvardi Ülikoolis. Veebruaris 2004, samal ajal kui Dick Cheney kuulutas välja unipolaarse maailmakorra võidu, riputas Zuckerberg üles Facebooki kodulehe.
Võib-olla paigutatakse uue ajastu algus edaspidi hoopis 21. märtsile 2006 kell 9.50 pärast lõunat, kui New Yorgi ülikooli tudeng Jack Dorsey saatis oma uue programmi Twitter kaudu esimese sõnumi: just setting up my twttr. Võib-olla andis uuele ajastule lõpliku hoo Steve Jobs alles jaanuaris 2007, kui tutvustas maailmale iPhone’i esimest versiooni, mis muutis peagi kogu inimkonna internetis suhtlevaks, mõtlevaks ja tegutsevaks kogukonnaks.
Uue ajastu inforuum on kaasa toonud nähtuse, mida nimetatakse «kujundatud reaalsuseks». Igaüks on tänapäeval Gutenberg ja Luther ühekorraga. Igaüks saab edastada oma sõnumit ja teha selle igaühele kättesaadavaks.
Aga äraspidisel moel on info kõigile kättesaadavus ja üleküllus ühtse infopildi asemel kaasa toonud selle täieliku fragmenteerumise. Telekanalid ja muu meedia konkureerib sotsiaalmeediaga tarbijate säilitamise nimel üha kõditavamate ja skandaalsemate kajastuste ja üha kiiremini edastatud (ehk vähem kontrollitud) uudiste kaudu. Hiljuti osalesin ühes Balti riikide meediatarbimise uuringus, kust selgus, et eriti nooremad põlvkonnad ei usalda ühtki vana meediakanalit, küll aga usaldavad nad «sotsiaalmeediat».
Esialgu on üsna vähe uuritud infokogukondade ja nende tekitatud reaalsuse mõju tegelikkusele. Me mäletame kõik mõne aasta tagust olukorda Eestis, kus kooseluseaduse pooldajate ja vastaste sõda peeti põhiliselt Facebookis, kusjuures nii ühele kui teisele leerile tundus, et nad ei tunne kedagi, kes tunneks kedagi, kes üht- või teistviisi arvaks.
Äsja tabas oma infosilos elavat liberaalset USAd šokk, sest isegi suuremad establishment’i väljaanded olid täielikus teadmatuses poole Ameerika tegelikust hoiakust Trumpi ja tema sõnumi suhtes. Uues inforuumis taaskinnitatakse oma usku millessegi, blokeerides teistsugused arvamused ja tunnustades üha enam neid, mis on sobivad.
Donald Trump ignoreeris täielikult seda, mida rääkisid temast kõik establishment’i kanalid, ja koos temaga ignoreeris seda pool Ameerikat. Ta saatis oma sõnumid Twitteris otse oma 17 miljonile jälgijale (muide, see võiks olla vastus Kersti Kaljulaidi küsimusele, milleks tal oleks vaja avada mõni sotsiaalmeedia konto). Pool USAd elas veendumuses, et Trump kaotas, ja pool, et ta võitis kõik debatid.
Pool Euroopat on veendunud, et meid on tabanud islamistide invasioon ja selle on esile kutsunud Angela Merkel, teine pool usub, et Euoopas tõstab pead rassism ja ksenofoobia. Putin on suutnud luua inforuumi, kus usutakse, et fašistlikud homod koos USAga ründavad Venemaad, Ida-Euroopa usub, et Venemaa ründab kohe neid, Lääne-Euroopa arvab üha enam, et tõde ei ole. Peter Pomerantsev on seda nimetanud tõejärgseks reaalsuseks.
Uus ajastu on muutuste ajastu, kus seni on suurimaks kaotajaks lääne poliitiline klass. Uus inforuum nõuab liidreid, nagu Trump või Sanders või isegi Varoufakis. Kuni liberaalse demokraatia kaitsjatel selliseid liidreid ei ole, kuni vana peerud ei lase lahti kujutlusest, et toimuvad rebenemised on anomaalia ja varsti läheb kõik vanadesse rööbastesse tagasi, niikaua kujundavad uue maailma Putin, Trump, Erdoğan ja võib-olla isegi Le Pen.
Uus aeg ei pruugi sugugi olla halb. Aga uue reaalsuse kujundamisel kaasalöömiseks peame kõigepealt tunnistama, et see aeg on käes. Kõik võimalused on laual, nagu ütles Ronald Reagan.
Kõigile, kes muretsevad, soovitan aga kuulata R.E.M-i laulu «It’s the end of the world as we know it, and I feel fine» («see on meile tuntud maailma lõpp, ja ma tunnen ennast hästi»). Kohe hakkab parem.