P e a a s i aga, kust ühe rahva vaimuharimise järge ära tunnukse, on tema k e e l. K e e l on ühe rahva harimise kandja ja seepärast ka tema kauni korra ja priiuse sünnitaja, on tema k õ i g e kallim pärandus. K e e l on, mis üht rahvast rahvaks teeb; ta varjab üht lõpmata väge ja pühadust enda sees. Keel ja mõistus käivad käsikäes, sest keel on avalikuks saanud mõistus. Seepärast võime ka sest, kuidas ühe rahva keel haritud on, kõige paremini rahva enese vaimujärge ära tunda.
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tellijale