Jaak Aaviksoo: viha ratsionaalsuse vastu ehk uued masinapurustajad

Jaak Aaviksoo Foto: Jaanus Lensment

Exceli tabelist on saanud «tundeinimeste» peavaenlane moodsas vabadusvõitluses, milles võib näha soovi vastustada kogu ratsionaalsuse printsiipi, kirjutab TTÜ rektor Jaak Aaviksoo.

Kolumnist Maarja Vaino küsis hiljuti Postimehes (PM, 23.10), kas inimkond pole ratsionaalsuse poole püüdlemisega liiga kaugele läinud. Autori vastus on lühidalt kokku võetuna väites: «Ometi oleme jõudnud olukorda, kus ratsionaalsusele tuginemine kipub kalduma äärmusesse.» Mõistan tema tundeid ja tähelepanekuid, eelkõige emotsioonide alahindamist ja kohatist naeruvääristamist, mis niisuguse tõdemuseni on viinud, ent järelduse suhtes tuleks olla palju järelemõtlikum.

Artiklist kumab vastu arusaamine, justkui oleksid emotsionaalne ja ratsionaalne elik tundeline ja mõistuspärane lepitamatud vastandid, mille vahel tuleb kui mitte valida, siis neid vähemasti kindlas vahekorras rakendada. Ilmselt johtub selline käsitlus kuni viimase ajani ka teadusilmas levinud mehhanitsistlikust ettekujutusest, kus teadvust/ratsionaalsust on peetud kõrgemaks, emotsioonidest sõltumatuks ja neist üle olevaks kvaliteediks. Tänapäevane neuroteadus näeb kõigi inimlike otsuste taga siiski tunnete ja mõistuse lahutamatut koostoimet. Tõsi, on (alateadlikke) otsuseid, kus mõistusel on marginaalne või isegi olematu roll, ent emotsioonidest täielikult lahutatud nn puhta mõistuse otsused on parimal juhul lihtsalt kasutud. Piltlikult öeldes tegutseb meie mõistus justkui aednik emotsioonide pargis: taimed, aga ka linnud-loomad-liblikad elavad oma metsikut, geenidest kantud elu ning aednik taltsutab selle ürgse jõu, allutades selle mõtestatud eesmärgi teenistusse. Park ilma aednikuta kasvab võssa, aednik ilma pargita on aga pelgalt õnnetu inimene.