Kopenhaagenist mägikišlakki

Erika Tšerkašina Baljuvonis sakslaste abiorganisatsiooni Welthungerhilfe kohaliku peakorteri ees, mis on tavaline külamaja. FOTO: Raigo Pajula

Erika Tšerkašina õpetab soojapidavate pliitide ehitamist ja veepumpade kasutamist Tadžikistani külainimestele, kes kuulusid veel 25 aastat tagasi meiega Nõukogude Liidu «ühtsesse perre», kuid on nüüd langenud totaalsesse vaesusesse.

Tellijale Tellijale

Sõidame Pamiiri eelmäestiku väikesesse kišlakki nimega Gulistan ehk eesti keeles «õitsev aed». Tegelikkus on õitsvast aiast väga kaugel. 22-aastane Erika uurib suure pere 80-aastase vanaema Sultanati käest, kuidas on ta rahul veepumbaga, mille ehitas külale tasuta Tadžiki MTÜ Bargi Sabz (tõlkes «roheline leht»).

Sultanat ei jõua kingitust ära kiita. «Elu on nagu öö ja päev,» räägib vana tadžiki naine. Arusaadav, sest kišlakk paikneb väga järsu oru kaldal. Vanasti asus vesi 300 meetrit kišlakist allamäge. Kišlakist vaadates võiks öelda, et lausa kuristiku põhjas – nii järsk on selles kohas org.

21.11.2016 23.11.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto