Juhtkiri: see meeletu Erdoğan

Türgi president Recep Tayyip Erdogan. FOTO: AP/Scanpix

Lääs vajab Türgit ja Türgi vajab läänt. Paraku tähendab see taas Türgi ja lääne suhetes ülimalt ebamugavat vastuste otsimist nii väärtuste kui ka huvide skaalal. Küsimus on selles, kumb vajab kumba rohkem ja mis hinnaga.

Loomulikult on pikas plaanis Euroopa ja kogu lääne huvides demokraatlik, inimeste vabadusi ja õigusi austav Türgi. Üha rohkem paistab aga, et sellist Türgit me lähiajal ei näe. Oma sisepoliitilistes huvides kasutab Türgi president Recep Tayyip Erdoğan väga ebameeldivalt läänevastast retoorikat ning on juba aastaid lubanud endale mitmesuguste ähvarduste avalikku väljaütlemist. Samas, tegudes on Türgi läänesuunalised huvid tema kurjad sõnad seni üldiselt üle kaalunud.

Türgi sõjaväelaste palved saada poliitilist varjupaika teistes NATO riikides, praegu eelkõige Saksamaal, lisavad juba niigi pingelistele suhetele veel ühe tüliküsimuse. President Erdoğan teeb kõva häält ja nõuab varjupaiga taotlejate väljaandmist.

Õigusriigis ei saa aga nii talitada, et poliitilist varjupaika taotlevad inimesed antakse nende kodumaale pikema jututa välja. Muidugi, Türgis oli suvel sõjaväeline riigipöördekatse ja loomulikult on Türgil õigus kahtlustatavaid kohtu ette viia. Kui mõni varjupaiga taotleja on tõesti olnud selles või terroritegudes osaline, tuleks Türgil esitada iga konkreetse isiku kohta tõendid vastava riigi kohtule – nõuda väljaandmist kohtu kaudu, mitte poliitilise survestamise abil. Kui lääneriigid läheksid Erdoğaniga niisugustes küsimustes poliitilistele kokkulepetele, poleks see enam hoidumine Türgi siseasjadesse sekkumisest, vaid Erdoğani võimu lubamine oma territooriumile.

See, mida Erdoğan on pärast suvist riigipöördekatset Türgis ette võtnud, on ammu ületanud mõistlikud piirid. Tegu on massiivse ja küünilise kõigi oma oponentide allasurumisega, tuues riigipöörde katset ja turvalisust ettekäändeks. See on jätk juba varasemale vabaduste piiramisele ja kodanikuühiskonna tasalülitamisele. Erdoğani propaganda on süüdistanud läänt ja Ameerika Ühendriike lausa riigipöördekatse mahitamises. Lääne diplomaatia tegutseb inimõiguste küsimuses aga vaikselt, rääkides Türgiga ametlikel kohtumistel, tahtmata liiga kõvahäälse avaliku kurjustamisega õli tulle lisada. Vähemalt väliselt see aga juba ongi väärtustele selja pööramine.

Meenutagem, et ka külma sõja ajal tuli läänel suhetes oma NATO liitlase Türgiga üpris sageli väärtuste, sh inimõiguste eest seismise ja huvide vahel valida. Seejuures polnud Lääne-Euroopa ja Ühendriikide käitumine sugugi alati ühetaoline. Tõenäoliselt näeme ka tulevikus samasugust teatavat kaksikmängu, mis ühtpidi hoiab Türgi alliansis ja vähemalt mingil määral läänekursil, ent teistpidi ei pööra täielikult selga neile inimestele Türgis, kes loodavad siiralt oma maad ka tegelikult sellele kursile tagasi pöörata.

Seotud lood
    21.11.2016 23.11.2016
    Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
    Logi sisse
    Sul ei ole kontot?
    Loo Postimees konto