/nginx/o/2016/07/21/5648101t1h2592.jpg)
Saltõkov-Štšedrini esituses kõlas pealkirjas toodud mõte teravalt satiirilise paradoksina, kuid minu meelest iseloomustab see täiesti realistlikult ja kainelt meie tänapäevast elu. Ma kuulun loomulikult nende sekka, kes ei hooli niivõrd konstitutsioonist, kuivõrd ikka sevrjuugast mädarõikaga.
Kuni kogu maailm ahmib ahnelt uudiseid Trumpist ja Keskerakonna võidust, järelikult ka ministriportfellide uuest jaotusest, seni vaatan mina filme, mida pakub meie uhke kinofestival PÖFF, kusjuures, uskuge või mitte, paljudele seanssidele, eriti Vene filmide puhul, ei ole õieti võimalik pileteid hankidagi.
Ma olen selle käigus jõudnud järgmisele kurvastavale järeldusele: kui kino tahab saada suureks, siis on tal ehk aeg taas tummaks muutuda. Enamikul režissööridel nimelt ei ole midagi öelda. Nad kardavad nii väga elu, et mitte lihtsalt ei pööra sellelt pilku ära, vaid üritavad keerata lausa selja ja silmad ka veel täiest jõust kinni pigistada.
See tähendab, et teevad näiteks filme teoste põhjal, mis on juba ise tehtud teiste teoste põhjal, ja kutsuvad meid siis üles nautima tolle puuduva originaali kuuendat tõmmist. Selles mõttes puuduva, et originaal kuulub teise kunstiliiki.
Näiteks valmis nimekal režissööril Pavel Lunginil ka festivali eeskavva jõudnud film «Padaemanda» ooperi motiividel (täpsem oleks vist öelda motiivi või isegi motiivikese peale – andku mulle andeks Tšaikovski, kelle geniaalset muusikat on filmis siiski kasutatud), mis on loodud Puškini jutustuse motiividel.
/nginx/o/2016/07/21/5648101t1h2592.jpg){kind=small}
