Sisukord
Kultuur
Postimees
26.11.2016
Eesti Postimees kolis Tartu legendaarsest majast tuliuude büroosse Esikülg 26. november Ivangorodis lõhuti Eesti numbrimärgiga sõidukite rehve Eestis tabatud iraanlasest raketismugeldajat ähvardab eluaegne vangistus Tulevased tohtrid eksisid elementaarse reegli vastu (3) Viljandi lendav bemar Eesti ei jõua tähtajaks vastu võtta ELi kilekottide direktiivi Jõhker peksjate kamp pääses kergelt (5) Leigril on ees elu riskantseimad meremiilid (4) Ratas: välismeediale uuest valitsusest räägitu on Eestit kahjustanud Eesti lühiuudised 26.11 Valge kampsuni uus tulemine (3) Sama mõjukas kui Putin Tagakülg Õiguskantsleri hinnangul tuleb eksamitulemusi esitada koolide kaupa Tordi asemel lõhekala Doktoritöö: geenide tõttu keskkonnale tundlikumatel inimestel esineb sagedamini alkoholiprobleeme (5) Majandus Majanduse lühiuudised Etendus ühes vaatuses: kuidas Repinski pressikonverentsi farsiks muutis (19) Välismaa Boespflug: äärmuslaste rünnakud kunsti vastu ei ole midagi uut USA indiaanlased naftajuhtme vastu Fotod: Esimese advendi ootuses süttivad jõulutuled Iisrael lõõmab kahjutules Arvamus Evelyn Kaldoja: president pole usuvalguse lambijalg (41) EKI keelekool: raamat sünnib kuulata Postimees 1994. aastal: lennukikaaperdaja ja tema võimalikud kaasosalised on Tallinna arestimajas Mina, minister (3) Appi tõttab Erkki Raasuke Viljandi lendav bemar Valge kampsuni uus tulemine (3) Ülle Madise: ideaalid ja paratamatus (12) Juhtkiri: juua või mitte juua? (2) Jelena Skulskaja veste: midagi justkui tahaks… konstitutsiooni või sevrjuugat mädarõikaga (2) Kultuur Nädala plaat. Jüri Pootsmann küpse tule vahel Eesti kultuuri täheatlas: esimene keelepeegel Nädala plaat. Moskva-Portlandi turako Aja auk. Keelatud mõnud martäänahju lõõmava tule paistel Eesti uue arhitektuuri avangard Sven Grünberg ajast, armastusest ja inspiratsioonist Aja auk. Trummilööja saatus Sport Spikker Salumetsale – mured, mis vajavad lahendamist Rosbergi tõehetk enda ja maailma ees Suurema vastutuse saanud Mets: see oli kasulik laager kõigile Napp koondis sõidab MMile ühe põhimeheta Jalgpallimaailma kõige kuumem teismeline tuleb Rootsist? AK Eesti kultuuri täheatlas: esimene keelepeegel Nädala plaat. Moskva-Portlandi turako Nädala plaat. Jüri Pootsmann küpse tule vahel Eesti uue arhitektuuri avangard Aja auk. Keelatud mõnud martäänahju lõõmava tule paistel Ülle Madise: ideaalid ja paratamatus (12) Peeter Langovitsi tagasivaade: «Muinasjutuaed» tutvustas Norrat Igavene elu Facebookis Mida kõike tehakse kadunukese tuhaga Eesti matus – igaühele oma Matti Maasikas: Euroopa Liit globaliseerumise taandumise ajal (45) Aja auk. Trummilööja saatus Arter Jaak Aab – võimuvahetuse arhitekt (16) Kui tõeks saab lapse suurim hirm Kersti, ma reaalselt guugeldasin sind! Talve stiilikuninganna on hall hiir Ilona Leib: poodu majas nöörist ei räägita Vabariigi tähtsaim punapea (1) Õige, Hõlma ei hakka keegi ehku pääle minema Pildista, filmi – jaga, jaga – laigi, kommenteeri – jaga, jaga Leia oma jõulu-mina: kas sa oled jõuluvihkaja, teisitimõtleja, trenditeadlik, entusiast või perfektsionist? Vana maja uus elu BMX-freestyle’i tipp Daniel Dhers: hirmu ületamine hoiab noorena Mis teeb Eesti filmist hiti? Appi, kummitab! Oh, ärge kartke Hull fotograaf, kes leiab kõikjalt inspiratsiooni Sven Grünberg ajast, armastusest ja inspiratsioonist Trummitaldrikute tippklass Klassika: Mitsubishi Lancer Evolution VI. 15 aastat hiljem Meelelahutus Koomiks Sudoku

Eesti matus – igaühele oma

5 min lugemist
Haud FOTO: Ants Liigus / Pärnu Postimees

«Mulle ei meeldi matused,» olen kuulnud vist igal matusel kedagi ütlemas, enamasti nooremat inimest, nii endavanust. «Kui mind maetakse, siis ma küll mingit nutukoori ei taha,» on samuti mõnel korral kõrvu kostnud. «Ilus matus,» öeldakse sageli, kui muud öelda ja teha enam pole ja tundub, et kõik, mida veel võimalik teha, sai kenasti tehtud. Ja lõpuks: «Ma ei oska kunagi midagi öelda.» «Matused on elavatele,» vastatakse neile.

Surmale mõtlemisest hoidumine paistab loomuliku alalhoiuinstinktina, sest matus toob paratamatult lähemale omaenda surelikkuse, millele ei tahaks otsa vaadata.

Üks mu tuttav, kes õpetab Hollandis ajakirjandustudengitele usundilugu, rääkis, et kursuse alguses annab ta õpilastele ülesandeks mõelda kursuse ajal surmast – kuidas saavad nad üle selle raskusest, millega põhjendavad indu elada. Kohustuslik surmale otsa vaatamine aitavat tudengitel nii iseend tundma õppida kui ka mõista veidi paremini religiooni tuuma.

Eesti surmakultuuri uurija Marju Kõivupuu on temaga vähemalt selles sama meelt, leides, et ajalikkuse teadvustamine mõjutab meie otsuseid ja aitab mõista, mida me elus saavutada ja tulevastele põlvedele jätta tahame.

Surm ei ole mugav ega meeldiv, ent see on alati kohal: uudistes, mis räägivad kaugetest ja lähematest sõdadest, paadipõgenikest, kodumaistest liiklusõnnetustest või lahkunud kuulsusest, filmides, raamatutes, arvutimängudes või taustateadmisena elusolemise vastandpoolest. Surm on loomulik, ehkki elusana nii ei tundu. Meie kokkupuude surmaga on oluliselt põgusam kui talupojaühiskonnas. Me kasutame võimalust peita see kulisside taha, teha nägu, et seda polegi. Surm ja surijad kuuluvad haiglaseinte vahele, surnukehaga tegelevad professionaalid.

«Varasematel põlvkondadel aitasid matuserituaalid leevendada leina ja maandada pinget. Tänapäeval, mil surm on inimestest kaugenenud, ei osata sageli leinajaga käituda. Oleks vaja õppida taas koos leinama,» kirjutatakse tervishoiumuuseumi näitusel «Loomulik surm», mis võtab kokku nii bioloogilise kui ka sotsiaalse ja viib külastaja kõdunemisest, matuste, surmahirmu, leina ja leppimiseni. Oktoobri lõpus avatud näitus on lisaks hingedeajale peapõhjus, miks vist kõik Eesti ajakirjandusväljaanded on viimasel ajal kirjutanud surmast ka muidu, kui edastades uudist kellegi hukkumisest.

Uurijad on üldiselt ühel meelel, et kindla rituaalistiku puudumine teeb inimesele surmaga toime tulemise keerukamaks, ent laseb otsida uusi võimalusi ning süsteemi, kuidas see kõik täpselt toimuma peaks. Ikka vana hea postmodernism – ühte ja absoluutset tõde ega eeskuju pole, ja kõik, mis sellest järeldub. Keerulisemas olukorras on nooremad inimesed, kes pole matustele võib-olla sattunudki.

«Need noored, kes on sündinud 1990ndatel ja hiljem, on päris surmaga palju vähem kokku puutunud,» räägib Jaanika Hunt, Kõivupuu doktorant, kes uurib just noorte surmakultuuri. Miks see nii on, sõltub muidugi paljust. Muuhulgas on soovitud lapsi säästa matustel käimisest või peetud neid segajaks. Linnas elades ei pruugi enam kokku puutuda isegi kodu- ja lemmikloomade surmaga.

Mitmed surmakultuuri uurijad on märganud surmahirmu kasvu ühiskonnas, see pole sugugi Eestile ainuomane – sarnaseid suundumusi näeb kõikjal läänes. «Nüüdisaegses Eestis domineerib läänelik noorusekultus, traditsioonilises rahvausu maailmapildis valitses aga vanuse- ja surnute kultus. Meditsiin hoiab inimest võimalikult kaua elus, tekitades võltsi turvatunde. Seda enam mõjuvad hirmutavalt meedia vahendatud sõnumid surmast, õnnetustest ja veretöödest,» selgitab Hunt.

Nooruse ihalemise ja surma tõrjumisega seostab Hunt vampiiribuumigi, mis algas pärast noorteromaani «Videvik» ilmumist 2005. aastal. Igavesti noored vampiirid sobivad nüüdsesse maailma hästi. Surm on meedias kole ja vägivaldne, loomulikku surma näeb vaid erilistel puhkudel, näiteks kui lahkub mõni armastatud kuulsus. Püüdlemist väärt ideaal on pika elu järel rahulikult vanana suremine. Noore inimese surm on aga midagi palju traagilisemat, kui oli traditsioonilises rahvakultuuris.

Hundi läbi viidud küsitlustest paistab, et 1980ndatel ja 1990ndatel sündinud eitavad surma innukamalt kui varasemad põlvkonnad. Torkab silma, et matustel ei taheta käia täiskasvanunagi – enam pole ilmselt ka nii tugevat kogukonna survet seda teha – ning edasi antakse arusaama, et lapsi matustele ei võeta. Ei tunta kalmistukombeidki, ehkki Hundi kogemuse põhjal ollakse üsna teadlikud näiteks tavast, et surnuaiast midagi kaasa võtta ei tohi.

Austuse puudumisest lahkunute vastu räägib sagenenud vandaalitsemine surnuaias. Hundi sõnul on selgunud, et surnuaeda nähakse veel vaid haruharva paigana, kus käia jalutamas või korraldada romantiline kohtumine. Pigem käivad noored seal end proovile panemas – kas ma julgen teha hirmutavas kohas midagi (keelatut). Surnuaias omapäi jäetud lapsed ei tea aga, kuidas käituda. Noored on ebakindlad ka matustel, kus viiakse läbi rituaale, mille tähendust on neil raske mõista.

«Erinevalt varasemast mõjutavad vanemad ja vanavanemad laste mõttemaailma üha vähem. Vanavanemate roll lapsehoidja ja õpetajana on taandumas, need ülesanded jäetakse lasteaia ja kooli kanda. Lapsest peaks inimese kasvatama ühiskond, kuid surmast võõrandunud ühiskond ei saagi pakkuda tuge ega teadmisi. Paljud minu noored informandid on tunnistanud, et ei oska matustel käituda või leinajat lohutada, neil pole kogemust,» räägib Hunt.

See ei tähenda, et nooremad põlvkonnad surnuid ei mälestaks. Matusel käimise kogemust ei pruugi olla, ent leina väljendamiseks on teisi viise: järelehüüd, mille esitamine peielauas võib tunduda väga raske, postitatakse teksti või videona internetti, kus see on korraga nii palju avalikum kui ka palju isiklikum. Sõnum võib liikuda kaugele, selle edastaja aga jääda anonüümseks ja väljendada seda, mida enda näo ja nimega ei julgeks.

Need sõnumid ei jõua aga tihtipeale vanemate põlvkondadeni. Näiteks New York Times on põlvkondade lõhe vähendamiseks avaldanud kolumni, kus jagas noortele soovitusi, mida öelda matustel ja kuidas jõuaks see sõnum leinava lähedaseni. «Kirjuta oma sotsiaalmeediasse mõeldud lühike sõnum ka paberile ja ulata vanavanemale,» soovitab see üldjoontes.

Vorm võib muutuda, aga lein tahab väljendamist ja jagamist.

Üks, millesse nooremad põlvkonnad oluliselt teisiti suhtuvad, on matusefotod. Ehkki alatasa mobiiliga pildistajate põlvkonnas on juhtunud, et keegi postitab internetti kiire autoportree surnud vanaisaga ja pealt nähtud liiklusõnnetus salvestatakse suure tõenäosusega sama kärmelt, on suhtumine isiklikku kokkupuutesse surmaga üldiselt teistsugune. Vanemal põlvkonnal on endiselt tavaks matusetalitus jäädvustada ja teha lahkunu juures ning ka temast endast pilti. Tehnoloogilised uuendused on toonud kaasa aga selle, et traditsioonilist fotograafi enamasti tellitud ei ole, pilte teeb keegi matuselistest või igaüks ise enda tarbeks.

Kõivupuu ja Hunt kinnitavad, et nooremates tekitavad matuseülesvõtted vaid depressiivseid tundeid ja võõristust. Põhjenduseks tuuakse, et lahkunut soovitakse näha mälestustes elavana, surnukeha on midagi muud kui mälus olev pilt elavast inimesest.

Matusel võivad endiselt olla kuuseoksad, puhkpilliansambel, «Kalla kallis isa käsi» ning pirukad ja puljong, ent see võib olla ka lahkunu lemmikbändi muusika saatel veedetud tuhapuistamine kodulähedase veesilma ääres.

Juba ammu saab matuse osta terve paketina otse matusebüroo kodulehelt. Loomulikult leidub pakette igale rahakotile ja kuigi selline matusekorraldus kõlab õõnsalt ja ebaisikuliselt, on see leinajale hea lahendus, kui järjest vähemad teavad, mida tegema peaks. Matus on ühe nurga alt kaup nagu iga teine, peaaegu elutähtis teenus. Ehkki krematooriumis matuse algusaega ja lahkunu nime teatav tabloo, mis peaks iga matuse leina ja leinajad omaette hoidma, võib mõjuda ehmatavalt külmalt.

Paljud pensionärid panevad eluajal kõrvale kirsturaha. Hundi sõnutsi on see ühest küljest nooremate eeldus, teisalt eakate endi soov – lahkuda vaikselt, võimalikult vähe tüli tehes. Mitmete kultuuriuurijate sõnul tänapäeval enam kindlatest vanurite tüüpidest rääkida ei saa, sest vanaduspõlve veedetakse väga erinevalt. Vähetülika lahkumise osana nähakse lisaks matuste planeerimisele ja maise vara saatuse eest hoolitsemisele üha enam seda, et parem oleks mitte jätta maha hauaplatsi, mis pole vaid mälestuspaik, vaid ka hooldust nõudev lapike kuskil kindlas kohas.

Linnastunud ühiskonna lõdvenenud sidemed sugulaste vahel ja eluviis, mis viib lapsed üha sagedamini teistesse riikidesse, on pannud inimesi üha enam nägema hauaplatsi koormana. Seda, kui harva jõutakse kodukanti hauaplatsi korrastama, on oma nahal kogenud linna kolinud praegused eakad. Alternatiiv on tuhastusmatus – urn paigutatakse mõnda kolumbaariumisse või puistatakse tuhk laiali tuhaplatsile või loodusesse.

Muutub seegi, kuidas haudu kaunistatakse. Endiselt kasutatakse hauakividel surmaga seotud sümboleid nagu küünal, leek, elupuu, rist, ent üha enam näeb portreesid, lahkunule oluliste asjade kujutisi, erilisi hauakive.

Nagu kultuur meie ümber, on ka hauakujundus oluliselt pildilisemaks muutunud ja valikuid on palju. Hauamonumentidele on jõudnud näiteks nutitelefoniga skaneeritavad ruutkoodid, mis viivad internetti, kus saab lahkunu kohta rohkem infot. Internetist otsides võib leida näiteks päikesepatarei jõul töötavate ilmastikukindlate ekraanidega hauakivid, millelt saab vaadata fotosid lahkunust või isegi videot, kus kadunuke külastajaid tervitab. Liiga palju selliseid hauakujundusi praegu veel ei leia.

Ehkki surma ümbritsevad tavad muutuvad uurijate sõnul aeglasemalt kui nii mõnedki muud, on siiski palju muutunud, sest võimalused on avardunud ning traditsiooniline raamistik hajub. Me ei erine selles muudest riikidest – internet, meedia ja filmid toovad kogu läänemaailmas kätte samad pildid ja need mõjutavad meid. On selge, et lahkunu tuleb väärikalt ära saata, ent ilus matus tähendab eri inimeste jaoks eri asju.

Seotud lood
    25.11.2016 28.11.2016
    Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
    LOGI SISSE
    Sul ei ole kontot?
    Loo Postimees konto