Sisukord
Arvamus
Postimees
25.11.2016
Eesti Purjus pataljoniülem põhjustas avarii (19) Oponendid süüdistavad Austria presidendikandidaadi Eesti kodanikust isa natsiminevikus (10) Mälumäng Isehakanud kiropraktik vigastas imikut korduvalt Horoskoop Male Palju õnne Dilbert Kasvatamist vajavad hoopis lapsevanemad (4) Tagakülg Esikülg 25. november Talunik tahab kaitseväelt tuhandeid eurosid: hävitajate tekitatud stress jättis lehmad ahtraks (15) Eesti neiule siirati Soomes uus süda, mis aitab elada tavapärast elu Majandus Maailma vanimal pangal hakkab aeg otsa saama Gaasiaktsiisi järsk tõus annab tööstusele ja peredele jõhkra löögi (10) Välismaa Ameerika sõdurid tähistasid tänupüha ka Afganistanis Iisraeli armees võitleb üha rohkem naisi Välismaa lühiuudised 25.11.2016 Kümme kõlavat tsitaati 30ndate ja tänapäeva seotuse kohta Kas tormilised 30ndad on tagasi? (16) KOHALIK VAADE: Ungari kuldsete viisade äri võib peagi lõppeda Saksamaalt lahkunud Briti pataljon valmistub nüüd Eestiks (1) Arvamus Postimees 1892. aastal: esimene elektrivalgus Tartus Silver Meikar: kolm ettepanekut Reformierakonnale (6) Aarne Mäe: Rakvere ehitud Eiffel (1) Henrik Roonemaa: Facebook ajab elevandi oma toast välja või sureb (4) Marion Pajumets: naispresident ja kolmandik valitsuskabinetist naised – kuhu veel edasi? (11) Juhtkiri: Eesti kaitseväe masendavad häbiplekid (1) Kultuur Modigliani koos kaasteelistega Von Krahli lava vallutavad uued noored Aivar Valdre üllatustega täidetud teekond «Šušani» President, kes õpetas Kennedy mõrvarile vene keelt Valgevene esimene president: Jeltsin oli tõeline demokraat (2) Sport Hälvin püstitas kodujääl isikliku rekordi Spordi lühiuudised Algab lõputu võitlus üksikute MK-punktide eest Levkoi aeg koondises lõppes: üks asi jäi hingele Eesti publik tahab võitlusringis show’d F1-sarja kalendris püsivad segadused Meistrite liigas terendab paljudele tippklubidele karm loos Tarbija Lego majade saar Veneetsia külje all Tartu Postimeest on välja antud siin- ja sealpool Emajõge (1) Postimehe uus kodu on täis moodsaid lahendusi Naabritest hoolimine tõi aasta küla tiitli Meelelahutus Koomiks Sudoku

Marion Pajumets: naispresident ja kolmandik valitsuskabinetist naised – kuhu veel edasi?

5 min lugemist
Marion Pajumets FOTO: Erakogu

Esimest korda Eesti ajaloos juhib riiki naissoost president ning ministritest kolmandik pole mehed. Kas selline naiste pealetung on risk või riskide hajutamine? Kas Eesti hakkab ohverdama korralikku juhtimiskvaliteeti soolise võrdõiguslikkuse ideoloogiale? Millised võiks olla kasud naiste suuremast kaasamisest riigijuhtimisse? Kas nüüd on soolise võrdõiguslikkuse areng lõpule jõudnud või kogub alles hoogu, et näidata meile oma tõelist potentsiaali? Nii küsib TLÜ soo- ja rändesotsioloog Marion Pajumets.

Viimati kirjutasin riigivalitsemise soolisest korraldusest samas ajalehes 16. märtsil 2013, kui valitsuskabineti paraadfotol seisis roosas kleidis Keit Pentus-Rosimannus ümbritsetuna kaheteistkümnest mustast pintsakust – see oli veel Reformierakonna peaministri Andrus Ansipi kolmas valitsus, moodustatud koos IRLiga.

Sel kolmapäeval (23.11.2016) andsid ametivande Jüri Ratase valitsuskabineti viisteist uut ministrit, kellest peaaegu kolmandiku moodustavad naised. Haridus- ja teadusministriks sai Mailis Reps; majandus- ja taristuministriks Kadri Simson; sotsiaalkaitseministriks Kaia Iva; ettevõtlus- ja majandusarengu ministriks Urve Palo. Nad vahetasid välja Taavi Rõivase teise valituse, kuhu kuulus vaid kaks naisministrit.

Oktoobri alguses andis ametivande Kersti Kaljulaid – Eesti Vabariigi esimene naispresident.

Jõudsime ühe naisministriga ette Leedust, mille 15-liikmelisse valitsusse kuulub kolm naist ja kus 2009. aastast tegutseb presidendina Dalia Grybauskaitė. Läti 14-liikmelisse valitsuskabinetti kuulub kolm naist ja riiki juhtis 1999–2007 silmapaistvalt Vaira Vike Freiberga. Võrdlusi Põhjamaadega ei hakka siinkohal tooma. Kas me üldse peaks selles osas Põhjala poole pürgima?

Naised ei tähenda tingimata «naiste teemasid»

Sageli väidetakse, et naised toovad poliitikasse olulisi uusi teemasid, mis on seotud traditsioonilise naiserolliga ja mis võivad meespoliitikute huviorbiidist välja jääda. «Naiste teemade» alla võivad kuuluda näiteks raseduse katkestamine, viljatusravi ja kunstviljastamine, lapsehoolduspuhkuste reformid, eelkooliealiste laste eest hoolitsemine, koolihariduse parem korraldamine, haigekassa jätkusuutlikkusse puutuv, puuetega inimeste ja vanurite hoolduse korraldamine, võitlus lähisuhtevägivallaga.

Pole põhjust arvata, et teiste eest hoolitsemine peaks automaatselt kuuluma iga naise elukogemuse juurde.

Samas ei pruugi «naiste teemade» poliitikasse toomise argument vett pidada. Nüüdisaegsetes peredes on soorollid ja tööjaotus muutunud. Pole põhjust arvata, et teiste eest hoolitsemine peaks automaatselt kuuluma iga naise elukogemuse juurde. Sarnaselt muude valdkondadega on ka poliitikas naisi, kes pole ema ega abikaasa, vaid on elus teisi teid käinud ja muudele rollidele keskendunud.

Nende panus Eesti poliitikasse ei tulene nende nn naise elukogemusest, vaid üldisest professionaalsest ja muust kogemusest. Seevastu võib paindlik tööjaotus noortes peredes juhatada laste kasvatamisel aktiivselt osalenud isasid «naiste maailma» ja anda neile sotsiaalvaldkondades tegutsemiseks vajalikud väärtushinnangud, kogemused ja teadmised. Tõenäoliselt on edaspidi aina vähem põhjust oodata naiste lisandumisega «naiste teemade» tõstatamist poliitikas.

Soolist tasakaalu saab soosida stereotüüpideta 

Ma ei ole kindel ka argumendis, et naised toovad juhtimisse teistsuguse, ettevaatlikuma, alternatiivseid vaatenurki kaaluva ning kõiki osalisi kaasava stiili, mis aitab vältida suuri uljaid prohmakaid riigijuhtimises. On riskialteid naisi, kes ei kuula nõuandjaid, ja demokraatliku juhtimisstiiliga mehi.

Ka ei saa üldistada, et head ja stabiilsed ajad on naisjuhtide teene ning juhtimiskatastoofides tuleb seevastu süüdistada ebapädevaid meesjuhte. Kui see sageli vastabki tõele, siis vaid seetõttu, et mehi on juhtide seas palju rohkem kui naisi.

Selle asemel et levitada usku olemuslikku naiselikkusesse ja mehelikkusesse, mis kajastub nais- ja meespoliitikute aetavas poliitikas, tasuks soolist ja näiteks ka etnilist tasakaalu soosida, et tuua juhtimise juurde kõik, kellel on huvi ja soovi tegeleda teiste inimeste esindamisega, nende eest otsustamise ja vastutamisega. Tõenäoliselt leidub suuremas ja kirjumas kogumis arvukamalt talente kui väikeses ja üksluises. Riigile on kasulikum kasutada oma ressursse, mitte neid tõrjuda.

Teine, osaliselt esimesega seotud põhjus soolist tasakaalu soosida on see, et Kersti Kaljulaid, Angela Merkel ja Tarja Halonen avardavad tüdrukute ambitsioonikust ja «annavad neile tiivad»: tema suutis seda, miks mitte ka mina?! Mõnekümne aasta perspektiivis laiendavad need tüdrukud üldkogumit, millest riigijuhid võrsuvad. Järelkasvu loomise ja eeskuju andmise mõttes on väga kahju, et USA presidendiks valiti nagu ikka valge (v.a Obama, kes on mustanahaline) keskeas mees, mitte üliriigi ajaloo esimene naisjuht.

Kolmandaks, valusad otsused, näiteks kärped, on legitiimsemad, kui nende langetamisel osalesid eri ühiskonnagrupid. Sageli kannatab kriisioludes just vähemuste huve ja nõrgemaid ühiskonnaliikmeid toetav poliitika. Samas pole nende elanikkonnarühmade esindajaid pahatihti valusate otsuste juures. Seda tuleks muuta. 

Pool elanikkonnast ei saa jääda kõrvale

Lõppeks, elanikkonnarühmad, kelle elu poliitika mõjutab, peavad osalema valikute tegemisel ja otsuste langetamisel. Naised moodustavad pool elanikkonnast, isegi rohkem – miks peaks mehed võtma õiguse/koorma otsustada ja vastustada kõigi eest? Ehk kui sina ei tee poliitikat, siis poliitika teeb sind ikkagi! Parem mitte mõelda, et las poisid mängivad oma mänge, minu elu kulgeb omasoodu.

Viimastel nädalatel, kui parteid kaalusid oma ministrikandidaate, kerkis vähemalt meedias tulevaste ministrite sugu ühe asjaoluna, mida tuleks valitsuse komplekteerimisel arvestada. Naiste esindatusest, kui mitte lausa soolisest tasakaalust, oli saanud eraldi eesmärk. Tõdeti, et Keskerakonnal pole kunagi probleeme olnud naisliidrite esiletõusuga, seevastu Isamaale võib naiskandidaadi esitamine parajaks pähkliks osutuda. Kaia Iva nimetamist sotsiaalkaitseministriks peeti IRLi osavaks valikuks. Samuti on kostnud kriitikat sotside aadressil, kelle viiest ministrist neli on mehed.

Nelja naise kuulumist uude valitsuskabinetti ja Eesti ajaloo esimest naispresidenti tuleb siiski tähistada. Eriti arvestades vaid kolme aasta tagust aega, mil koalitsioonierakondades leidus vaid üks naispoliitik, kellele sai usaldada ministeeriumi juhtimise. See oli ajastu, mil muretseti, et kompetentsust ei toodaks ohvriks soolisele korrektsusele, mida üritatakse Eestile väljastpoolt peale suruda. Ilmselt eeldati, et ükski poliitikust mees ei saa olla vähem asjatundlik kui mis tahes naispoliitik (v.a ehk Keit Pentus-Rosimannus).

Ühesõnaga, mittemeessoost tipp-poliitikuid käsitleti riskina ja ohuna riigi heakäigule. Murrangu võimalikkust näitas ilmekalt Rõivase esimene valitsus, kuhu kaasati nii naispoliitikuid kui ka naissoost eksperte, kes tulid väljastpoolt poliitikat. Tipp-poliitik polnud enam enesestmõistetavalt meespoliitik. Rõivase teine valitsuskabinet osutus avalikkusele suureks pettumuseks, sest astus uuendusmeelsuse ja soolise tasakaalu valdkonnas suure sammu tagasi.

Praegu on aga Eestil esimene naispresident ning ametivande annab Ratase valitsus, kus kolmandik naisi. Kuidas saaks siit veel edasi?

Teine märk tõelisest soolisest tasakaalust riigijuhtimisel oleks see, kui juhtide seas oleks enam-vähem võrselt mõlema soo esindajaid, kuid me ei kasutaks soole viitavad eesliited, nagu naispresident, naisminister, naispeaminister, naisjuht.

Järgmine tase oleks, kui me ei vaataks iga naissoost juhti emma-kummaga, kas ärevusega – «kui ta nüüd hakkama ei saa, ei võeta edaspidi ühtegi naist paati!» – või parastusega – «ma ju ütlesin, et naine paadis, paat põhjas!». Ühe näite najal ei tehtaks üldistusi valimi kui terviku kohta. Uus tase oleks, kui elaksime rahulikus teadmises, et nii naiste kui ka meeste seas on suurepäraseid ja keskpäraseid juhte. Aga teadmine, et juhi kvaliteet ei sõltu tema soost, saab tekkida alles siis, kui oleme näinud erinevaid naisi nii presidendina, peaministrina, Eesti Panga juhina, õiguskantslerina, rahvusülikooli rektorina jne.

Teine märk tõelisest soolisest tasakaalust riigijuhtimisel oleks see, kui juhtide seas oleks enam-vähem võrselt mõlema soo esindajaid, kuid me ei kasutaks soole viitavad eesliited, nagu naispresident, naisminister, naispeaminister, naisjuht. Olulised oleksid teadmised ja oskused, mitte sugu, ning asjasse mitte puutuvat ju ei rõhutata. Me ei kasuta ju termineid meespresident, meesminister, meesjuht. Me ei aruta praegu meesjuhtide fertiilsuse, nende ilusate suurte silmade ega nende portfellide brändi või hinna üle; meid ei huvitaks see ka naisjuhtide puhul.

Seni aga soovin edu meie presidendile ja neljale ministrile, kes teevad erilise tähelepanu all juhitööd, ning kõigile (poliitika)kriitikutele, et nad leiaks endas jaksu hingata korraks sisse ja välja, enne kui asuvad neid («naistele kohasemasse») paika panema.

Seotud lood
24.11.2016 26.11.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto