Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Taavi Minnik: hasta siempre, Fidel!*

Fidel Castro. FOTO: Ismael Francisco/AP

Ma olen inimene, kes usub jumalat, kuid mõnesid nekrolooge loen sellegipoolest rõõmuga. Laupäeval võis pärast Fidel Castro surma olla aga tunnistajaks vasakpoolsete, mh lääne omade jauramisele teemal, millise suurepärase inimese on maailm taas kaotanud. Suurte lääne meediaväljaannete, näiteks Guardiani ja New York Timesi puhul tuleb arvesse võtta nende vasakliberaalset kallet, mistõttu kipub neis mõnigi kord tervet mõistust nappima.

Seda arvesse võttes võib mõne kirjutaja poetatud pisara Fideli surma pärast ka andeks anda. Fidel Castrot ja Kuuba revolutsiooni ümbritseb pimestav romantiline aura ning ilmselgelt ei maksa ka informeeritust Kuuba režiimist üle hinnata.

Väljaspool romantilist lõunamaiselt temperamentse macho-mehe kuvandit oli Castro võimujanune bandiit (kommunismi-sotsialismi ongi traditsiooniliselt pooldanud intelligendid, lumpen ja bandiidid) ning avantürist, kelle loodud režiim on hukanud tuhandeid ja rajanud paradiisisaarele oma mini-Gulagi (võrdluseks: Fulgencio Batista ajal oli riigis 500 poliitvangi, Castro režiimi ajal kuni 100 000). Sajad tuhanded kuubalased on olnud sunnitud kodumaalt põgenema.

Oma mõttekaaslastest bandiitidega suutis ta kogu riigi kohemaid pankrotti ajada, muutes enne teda jõukad Kuuba regioonid sarnaseks Musta Aafrikaga. Aastakümneid suutis Castro & Co elada teiste kulul, mida ei saa õigupoolest lugeda mingiks eriliseks saavutuseks, kuna Castro režiim on Kuuba rahvalt röövinud 60 aastat, nii nagu Eesti rahvalt röövisid samasugused bandiidid 50 aastat.

Tegelikult hakkas Fidel Castro ajajärk Kuubal vaikselt lõppema juba enne tema surma, kui Ameerika ja Kuuba suhted 2014.–2015. aastal normaliseeruma hakkasid. Tuleviku perspektiivis on see protsess juba pöördumatu, kuna sotsialistlik süsteem Kuubal on selgelt elujõuetu. Seoses Fideli lahkumisega režiimi lõpp kiireneb, kuna kadunud on revolutsiooni elav sümbol ja sotsialistliku ürituse maskott, kelle ees praegused liidrid oma «oportunismi» tõttu enam punastama ei pea. Muidugi teeb Kuuba valitsev režiim ka edaspidi oma parima, et mitte muutuda, kuid arvesse võttes majanduslike ressursside puudumist ning sellest lähtuvat vältimatut lähenemist Ameerika Ühendriikidele, on selge, et vana viisi jätkata ei saa.

Kahtlemata aktiveerib Fidel Castro surm ka tema poliitilisi vaenlasi ning arvukaid Kuuba emigrante. Viimased võtsidki uudise tema surmast rõõmuga vastu, kuna paljud loodavad tagasi saada vara, mille kommunistid neilt röövisid, ja mõned on lubanud ka Vabaduse Saarele naasta, kui see ühel päeval tõepoolest vaba on. Kuid seda, milliseks kujuneb nende edasine tegevus, näeme juba lähitulevikus.

*Hüvastijätt, otsetõlkes «igavesti»

26.11.2016 29.11.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto