Sisukord
Arvamus
Tänane leht
28.11.2016
Eesti Male Mälumäng Dilbert Horoskoop Palju õnne Meid ei kingita ära mingis geostrateegilises mängus (4) USA erukindral muretseb Venemaa sammude pärast Baltimaade ümbruses Kesk-Aasiasse kadunud eestlased Tagakülg 28.11 Majandus Dollar ja euro liiguvad võrdse taseme poole (4) Majanduse lühiuudised Eesti laevastikule kulub aastas miljoneid (1) Välismaa Hinnanguid Fidel Castrole AJA PEEGEL: Ku Klux Klan ja paremäärmusluse head päevad (3) El Comandante astus igavikku, kuid Kuuba jääb Välismaa lühiuudised 28.11.2016 Arvamus Taavi Minnik: hasta siempre, Fidel!* (7) Garri Raagmaa: geograafi õudusunenägu (6) Juku-Kalle Raid: jah-peaministri kitsed ja isiklik bensiinijoodik (13) Juhtkiri: kas veel üks nädal kitsejuttu, härra peaminister? (38) Mart Jesse: sõidujagamine või segaminiajamine? (1) Postimees 1930. aastal: kas uputati naisterahvas Emajõkke? Kultuur Eesti filmide nõrkuseks on lõpud ja imiteerimine (1) PÖFFi võitja on suur Arvo Pärdi fänn Sport Vorovski alistas mitu MM-tiitlit võitnud Prantsusmaa kikkpoksiässa Spordi lühiuudised Euroliiga kogemusega leegionäri värvanud Kalev/Cramo kaotas Unicsile Maailmameister Rosberg läbis Hamiltoni koostatud eksami Ilves tõestas, et kahe hooaja vahel on toimunud areng Lähipäevil selgub, kas Rukas säranud Kilp lubatakse järgmisele MK-etapile (1) Klavan: ma ei võta vastu rutakaid otsuseid Tarbija Postimees mekib: millisest kohast saab parimat trendikohvi Tartu Maagiline mustvalge varjuteatrimaailm Emajõgi tuleb linlasele samm-sammult lähemale (3) Nurga taga Maarjamõisas pargib auto põõsa servas Asi on rahas Eakas luuleharrastaja heidab pilgu pikale elule (1) Lõuna regiooni aasta prokurör: kuritegusid tuleb uurida mastaabist sõltumata Meelelahutus Koomiks Sudoku

Garri Raagmaa: geograafi õudusunenägu

4 min lugemist
Garri Raagmaa. FOTO: PP

Keskuslinnast sõltub kogu ta tagamaa käekäik. Praegu on aga enamik maavaldu andnud liitumisläbirääkimistel maakonnalinnadele korvi. Praegune haldusreform viib selleni, et maakonnas korralike teenuste arendamise asemel pannakse liitumiste preemiaraha «oma» ujulatesse ja spordihoonetesse, millele siis neid pooltühjalt pidades igavesti peale makstakse, kirjutab majandusgeograaf Garri Raagmaa.

Riigikohus arutab haldusreformi kaasust ja uus minister kujundab seisukohta. Seega võiks ju loota, et koera saba jupikaupa raiumise asemel saaks selle ehk ühe korraga ära teha. Nii nagu plaanitakse Saaremaal, kus on kujunemas tervet saart haarav kohalik omavalitsus (KOV). Tubli! Mujal Eestis üritab enamik omavalitsusjuhte oma võimupiskust ikka kinni hoida. No et kolme-nelja kaupa liitudes saab endale ehk ikka mõne ameti. Maakonna tasandil liitudes pole ju enamikul lootust tööd saada. Nii lihtne see vist ongi.

Varem omavahel mitte läbi käinud metsataguste kogukondade liitmine aga ei ole kaugeltki nii lihtne. Piirimuutustega kaasnevaid probleeme alles hakatakse aduma. Kasvõi üks valdkond: kohanimed. Kaardilt kaovad mitmesaja-aastased külad. Uusvaldadele ja küladele leiutatakse uusi nimesid, mida isegi kohalikud ei suuda välja ütelda, rääkimata siis veel välismaalastest. Ja siis kõik need Lääne- või Lõuna-X-maad. Nimi on sümbol. Nimi peegeldab koha vaimu. Nimede kadumise ja unustamisega suureneb ka juurtetus.

Mõelda vaid, kui palju lihtsam oleks tõsta reaalne kohalik võim maavalitsuse majja, jättes kogukonnad oma kohalikke asju korraldama ja aadressiraamatud muutmata. Mõningad liitumised ja piirimuutused oleks ehk nii või naa tarvilised, sest mitmed nõukaaegsed külanõukogud, millest 25 aastat tagasi vallad said, olid kõike muud kui loomulikud kooslused. Sama käib ka mõne uusmaakonna kohta. Ses suhtes oli Tarmo Looduse nn kihelkondlik reformikaart igati sümpaatne: arvestas nii keskuste rolli, inimeste liikumise kui ka kultuuri eripäraga. Või siis see, mida Kaido Kama pakub. Kui ikka kirik on keskel ja kihelkond tunneb end kokku kuuluvat, siis võiks sõuke kooslus ka kenasti toimida. 

Tegelikult tuleb kohtadel ikkagi elu korraldada ja sealne rahvas peab kuidagi ka esindatud olema. Euroopa suurimate (valdavalt 150 000 – 200 000 elanikuga) KOVidega Inglismaal tegutseb 9000 kohalikku kogukonda (parish), millest 85 protsenti on vähem kui 2500 elanikuga. Neid luuakse (linnades) isegi juurde. Kogukonnad korraldavad kohalikku maakasutuse planeerimist, heakorda, vaba aja veetmist ja prügimajandust, peavad külamaju ja teevad muudki, mida vajalikuks peavad. Palgal on enamikus ainult üks ametnik, kes peab sidet omavalitsusega ja hoiab paberid korras. Otsused tehakse aga kohapeal. Palju tööd teevad inimesed ise vabatahtlikus korras. Kohaliku kogukonna esinduskogusse valitud saada ja kogukonna heaks töötada on auasi.

Eestis käimasoleva reformi käigus kaardi peale eriti ei vaadata. Aga tuleks! Nii mõneski kohas mõjutab liitumisi rohkem juhtide isiklik sõprus või vihavaen kui inimeste liikumine või kohatunnetus. Mõni üritab kokku ajada suuremat preemiaraha. Nii on kohati tulemuseks geograafi õudusunenägu, mille kõrval ka 1950. aastal kokku klopsitud 39 stalinistliku rajooni piirid olid üsna loogilised. Aga enamik nondest kestis vaid kümmekond aastat. Et siis jälle valdavalt kunagisteks maakondadeks kokku liidetud saada. Asustuse toimimisel on oma loogika.

Enamikul inimestest on tegelikult piiridest üsna ükskõik. Märksa tähtsam on, kuhu lapsed kooli panna ning kust saada tasuvat tööd ja häid teenuseid. Ühest haldusreformi suurest eesmärgist – teenuste kvaliteedi tõstmisest  – kiputakse aga hoopis kaugenema.

Nimelt on enamik maavaldu andnud liitumisläbirääkimistel maakonnalinnadele korvi ja pusib nüüd omaette. Ja mis neil viga: jõukam rahvas sätib end üha enam elama kenadesse looduskaunitesse kohtadesse linna lähedal ja toob oma maksuraha kaasa. Keskuslinnade kortermajad tühjenevad. Nii nagu ka linnade rahakotid. Tänavad lagunevad. Enamikul valdadel endil aga gümnaasiumi- ja huviharidust, kultuuri- ja teatrimaju pole. Isegi kõrtsis käiakse linnas. Samas ei kiputa just meeleldi oma inimeste linnas tarbitavaid teenuseid rahastama, vaid üritatakse kuidagi rehepappi teha.

Linnad on igal pool maailmas teenuste, töö- ja suhtluskeskused – laiema tagamaa arengumootorid. Keskuslinnad on ka oma piirkonna visiitkaardiks ja identiteedi kandjaks: kui nende maine on hea, siis on kodanikud linna ja kogu piirkonna üle uhked, kinnisvaral on hind ning ettevõtjad tahavad investeerida ja töökohti luua. Keskuslinna elu- ja teenuste kvaliteedist sõltub kogu laiema tagamaa atraktiivsus.

Praegune reform toob aga kaasa hoopis selle, et maakonnas või ka laiemas piirkonnas korralike teenuste arendamise asemel tekitatakse paralleelstruktuurid: liitumiste preemiaraha topitakse «oma» ujulatesse ja spordihoonetesse, millele siis neid pooltühjalt pidades igavesti peale maksta.

See on Eesti ajaloos toimunud juba kolm korda. 1950ndate pisirajoonide uhked keskushooned said kümnendi lõpuks just valmis ja siis lõpetasid rajoonid tegevuse. Nõukogude aja lõpuks 1980ndatel olid ajaloolised maakonnalinnad hallid ja vaesed, sest rikkad ühismajandid ja EPTd ehitasid üksteise võidu väikeasulatesse ujulaid, administratiiv-, kultuuri- ja spordikeskusi. Paljud neist kolossidest on nüüdseks kas lagunenud või pooltühjad.

2000ndatel vuntsiti euroraha abiga üles koolimaju ja spordihooned, ehitati uusigi. Selle asemel, et hariduse sisulist kvaliteeti kasvatada. Nüüd on paljud koolid pooltühjad. Et kohapeal kokku leppida ja hariduse kvaliteeti tagada ei suudetud, oli riik sunnitud gümnaasiumid riigistama. Paistab, et omavalitsusjuhtidel iseenese tarkusest ikka mõistus pähe ei tule. Praegu käib nii mõneski liitumisele määratud vallas agar ehitamine, et laenulimiit täis tõmmata. Kuniks elu! Pärast meid tulgu või veeuputus!

Kui ilmtingimata peab haldusreformiga Lätit tegema ja kümmekonnaks aastaks ajutised vallad kokku klopsima, siis tuleb vähemalt uues KOVi finantsmudelis eraldada keskuslinnadele lisaeelarve, et rahastada kogu piirkonna elanike ja ettevõtete jaoks vajalikke teenuseid ning teha korda tänavad ja linnasüdamed, mida kasutavad kogu tagamaa elanikud. Kogukonnad Rõuges ja Vastseliinas ning Toilas ja Iisakus saavad õitseda vaid siis, kui Võrus ja Jõhvis on head teenused ja tasuvad töökohad.

Sealjuures on eriti oluline kasvatada kohapealset ettevõtluse arendamise võimekust, milleta lootust uusi töökohti saada ei ole. Piirkondliku arenduskoostöö saab (näiteks vähemalt üle 20 000 elanikuga) piirkonna keskuste ümber teha kohustuslikuks, pannes investeeringuraha saamise sellest sõltuvaks. Nii on see paljude maades: raha paneb rattad käima ja sunnib ühiselt tegutsema.

Asustus muutub väga aeglaselt. Nii nagu ka inimeste kuuluvus ja sotsiaalsed suhted. Sellega läheb põlvkondi. Lisatud kaardid keskustest ja nende tagamaadest joonistasid Eesti geograafid inimeste liikumiste alusel 80-aastase vahega. Küsimus: mis on muutunud? Enamik keskusi on praegu sealsamas, kus olid 80 aastat tagasi, suuremad ka 500 aastat tagasi. Ju nad saavad seal olema ka järgmise 80 aasta pärast.

Meil tasuks ometi välja saada ida kultuuriruumist, kus jutus on kombeks taotleda parimat, kuid välja kukub nii nagu alati. Sest enda ja teiste kogemusest ei õpita ning vigu korratakse taas ja taas. Jätaks selle nõukogude ajal ära proovitud ja ebaõnnestunud etapi vahele. Ja teeks lätlase asemel kohe saarlast!

Seotud lood
    26.11.2016 29.11.2016
    Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
    Logi sisse
    Sul ei ole kontot?
    Loo Postimees konto