Maret Pihu: mille eest lastele kehalises kasvatuses üldse hindeid pannakse?

2 min lugemist
Maret Pihu FOTO: Erakogu

Kui räägitakse kehalise kasvatuse rollist koolis ja ühiskonnas laiemalt, ollakse valdavalt arusaamisel, et see õppeaine peaks õpilasele tagama liikumisrõõmu ja elukestva liikumisharjumuse. Miks see siiski tihti nii ei ole, küsib TÜ kehalise kasvatuse didaktika lektor Maret Pihu.

Kehalisest kasvatusest on igaühel eredad kogemused. Kekatund kütab kirgi seltskondlikes vestlustes, selle kohta tehakse sketše naljasaadetes. Kehalises kasvatuses mitte ainult ei õpita teadmisi teoreetiliselt, vaid sooritatakse tegevusi enda keha abil.

Tartu Ülikooli uuringud on näidanud, et üldiselt on õpilased motiveeritud osalema kehalises kasvatuses, kuid paljudel juhtudel mõjutavad motivatsiooni välised tegurid. Näiteks tegutsetakse hinde pärast või hirmust saada karistus.

Hindamine on olnud kehalises kasvatuses probleem läbi aegade – nimelt see, mille eest ja millal õpilased hindeid saavad. Esiteks on oluline, et nii õpilasel kui ka õpetajal on algusest peale selge, mida ja miks õpitakse. Teiseks on õppimiseks ja enesearendamiseks vaja aega. Kuid just seda tihti kehalises kasvatuses ei ole või ei võeta. Üks näide: õpilane sooritas kehalise kasvatuse tunnis kaugushüppe ja sai hindeks nelja. Järgmises tunnis viskas õpilane oda ja sai jälle hindeks nelja. Nii õpilasele kui ka lapsevanemale jäi segaseks, mida hinnati ja miks need oskused on nii olulised, et neid peab hindama.

Kehtiv riiklik kehalise kasvatuse ainekava soodustab tehniliste elementide sooritamise hindamist. Oskuste arendamiseks peab olema aega ja õpilasel on oluline aru saada nende oskuste olulisusest ja kasulikkusest. Soome on uues (2014) kehalise kasvatuse ainekavas pannud ühe rõhuasetuse põhiliikumisoskuste arendamisele, sealjuures seostanud selle laiema eesmärgiga: näiteks kui õpilane oskab visata, siis on tal tulevikus võimalus osaleda palli- ja vabaajamängudes ning viske- ja heitealades.

Hindamise eesmärk on toetada õppimist. Iga õpilane, õpetaja ja lapsevanem peaks suutma vastata küsimusele, mille eest hinne saadi, miks on sooritus elukestva liikumisharjumuse kujunemise jaoks oluline. Näiteks eluliselt oluline on ujumisoskus. Samuti on ujumisoskuseta inimese valikud liikumisharrastusega tegeleda piiratud, sest vaba aja tegevustest oleksid välistatud surfamine, sukeldumine, veelauaga sõitmine jne.

Nii Euroopa Kehalise Kasvatuse Assotsiatsioon, UNESCO kui ka OECD on toonud sisse mõiste «kvaliteetne kehaline kasvatus». Selle all mõeldakse õppeainet, mille roll on laiem kui spordialade õpetamine – see õppeaine annab teadmised, oskused, positiivse hoiaku ja väärtused, mis on vajalikud elukestvaks vormisolekuks ning heaoluks. See, mida õpilane kehalises kasvatuses teeb ja õpib, peaks olema seotud elukestva liikumisharrastuse kujunemisega.

Tulevaks aastaks on Eestis plaanitud alustada kehalise kasvatuse ainekava uuendamisega. Sellest on huvitatud eri osapooled (haridus- ja teadusministeerium, ülikoolid, EOK, kehalise kasvatuse õpetajad jt), see on välja toodud ka Eesti spordipoliitika põhialustes aastani 2030.

Rootsis uuendati ainekava viimati 2009. aastal. Ainekava uuendamise aluseks oli eesmärk, et see oleks selge erinevatele osapooltele, sealhulgas lapsevanematele. Sama tuleb teha Eestis. Ainekavast peab selguma, mis on õppeaines kõige olulisem, miks on see kõige olulisem ja kuidas seda saavutada.

Meil tuleb avalikult läbi arutada, milline on nüüdisaegne kehaline kasvatus ning millist rolli see kannab ühiskonna iga liikme tervise tugevdamisel ja liikumisharjumuse kujundamisel.

2. detsembril on Tartus Atlantise konverentsikeskuses kehalise kasvatuse kaasajastamise foorum

Seotud lood
30.11.2016 02.12.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto