R, 9.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Venemaa HIVi-epideemia kogub alles tuure

Hanna-Hulda Reinkort
, välisuudiste toimetaja
Venemaa HIVi-epideemia kogub alles tuure
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 2
Nakkuskliinik Tatarstanis, kuhu on oodatud ka aidsi haiged.
Nakkuskliinik Tatarstanis, kuhu on oodatud ka aidsi haiged. Foto: TASS/Scanpix

Täna, rahvusvahelisel aidsipäeval, tasub meenutada, kuidas Venemaast, kus seda immuunsüsteemihäiret peeti algselt «lääne» haiguseks, sai ühel hetkel HIVi-epideemia kodumaa.

«Venemaa HIVi-epideemia pole abstraktne või teoreetiline oht. See on jõudnud kriitilise piirini,» ütles väljaandele Moscow Times ÜRO aidsiprogrammi UNAIDS Ida-Euroopa ja Kesk-Aasia piirkonna juht Vinai Saldanha.

«HIViga nakatunute arv kasvab kümme protsenti aastas ja kolme aastakümne jooksul on selle diagnoosi saanud juba üle miljoni inimese,» lausus sel nädalal riikliku aidsikeskuse direktor Vadim Pokrovski.

Alates 1987. aastast kuni selle aasta 30. septembrini on Venemaal ametlikult registreeritud 1 087 339 HIVijuhtu, sealhulgas ka need, kes praeguseks nakkuse tõttu surnud.

HIVi-diagnoosiga inimesi elab tervishoiuministeeriumi hinnangul praegu Venemaal üle 820 000. «Olukord on vaid halvenemas, ohustades juba meie riiklikku julgeolekut,» märkis Pokrovski, hoiatades, et 2021. aastaks tõotab lahvatada tõeline HIVi-epideemia.

Ametliku versiooni järgi on esimene HIViga nakatunud Nõukogude Liidu kodanik noor mees, kes töötas inglise keele tõlgina Venemaa saatkonnas ühes Aafrika riigis.

Selle aasta üheksa esimese kuuga on HIVi-diagnoosi saanud 75 962 inimest. 2015. aastal tuvastati kokku 110 000 uut juhtu, aasta varem registreeriti 85 252 uut haigestunut, vahendas AFP. Seega on nakatunute hulk jätkuvalt kasvamas.

Pokrovski sõnul on tegelik nakatunute arv tunduvalt suurem, ulatudes tema sõnul 1,3 kuni 1,4 miljoni inimeseni, mis tähendab sisuliselt ühte protsenti Venemaa 146-miljonilisest rahvastikust.

Venemaa suuruselt neljandas linnas Jekaterinburgis kuulutati epideemia välja juba selle aasta novembri alguses. Jekaterinburgi tervishoiuosakonna juhataja asetäitja Tatjana Savinova sõnul on linna 1,4-miljonilisest elanikkonnast nakatunuid 1,8 protsenti, niisiis on viirusekandja iga viiekümnes elanik.

Aids jõudis Venemaale aga palju hiljem kui lääneriikides. Alguses peetigi seda teispool raudset eesriiet elavate prostituutide, kodutute ja homoseksuaalide seas levivaks n-ö lääne haiguseks, kirjutab Gazeta.ru.       

«Ameerikas on aids möllanud alates 1981. aastast, see on lääne haigus,» ütles Nõukogude Venemaa tervishoiuminister Anatoli Potapov 1986. aastal telesaates «Vremja». «Siin see levima ei hakka, sest Venemaal ei ole uimastisõltlasi ega prostituute.» Sellegipoolest registreeriti 1988. aastal Nõukogude Liidus (NLis) esimene aidsisurm.

Varem polekski olnud võimalik diagnoosi panna, sest esimene HIVi-test tehti Nõukogude Liidus alles 1987. aastal. Ametliku versiooni järgi on esimene HIViga nakatunud NLi kodanik noor mees, kes töötas inglise keele tõlgina Venemaa saatkonnas ühes Aafrika riigis.

Gazeta rääkis aga blogijast Anton Nosikuga, kes on veendunud, et just tema teadis isiklikult NLi esimest viirusekandjat. Nosiku sõnul oli see insener, perekonnanimega Krasitškov, kes oli saadetud Tansaaniasse ühe ehitusprojekti raames. HIVi saigi ta seal seksuaalvahekorra ajal. 1984. aastal tuli ta tagasi Moskvasse. Aasta hiljem ilmnesid esimesed sümptomid, ta pöördus abi saamiseks haiglasse ja lõpuks seal ka suri.

Veel üks HIViga nakatumise juhtum leidis aset Odessas 1988. aasta sügisel, kus pärast surma diagnoositi aids imikul, kelle ema oli saanud nakkuse samuti seksuaalvahekorras olles.

Laiaulatuslikum nakkuspuhang toimus Gazeta andmetel Kalmõkkias ehk toonases Kalmõki Autonoomses Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis. Esmalt diagnoositi see ühel verd andma läinud naisel ja tema väiksel lapsel, kes hiljem haiglas suri.  Uurimine näitas, et seal oli ta ka nakatunud.

Pärast kohalikus lastehaiglas tehtud juurdlust selgus, et meditsiinipersonali hooletuse tõttu – nad kasutasid näiteks ebasteriilseid süstlaid ja kateetreid – oli kokku HIVi saanud 75 last ja neli naist.

Selgus, et nakkus oli levima hakanud HIV-positiivsele emale sündinud lapselt, kirjutas Gazeta. Naise abikaasal oli aids, mille too oli saanud varem tööga seoses Kongos viibides, kus tal oli kõrvalehüppeid kohalike naistega.

Ligi kümnendi püsis olukord siiski kontrolli all. Drastiliselt hakkas HIViga nakatunute arv suurenema 1997.–1998. aastal ja eriti just süstivate narkomaanide seas, tõi välja Moscow Times.

Foto: Pm

Riikliku aidsikeskuse juhi Pokrovski sõnul ongi Venemaa kollektiivne patient zero ehk nullpatsient narkomaan. «1990. aastatel sai uimaste müümisega teenida hiiglaslikult suuri summasid,» sõnas ta. Tänu rahanäljas narkodiileritele kasvas noorte sõltlaste ring Venemaal kiirelt.

Ka tänapäeval on üle 50 protsendi HIVi-diagnoosiga venelastest saanud nakkuse uimasteid süstides. «Sealt see kõik algab. Siis on need uimastisõltlased teiste inimestega seksuaalvahekorras, kes siis omakorda nakatavad oma partnereid,» selgitas Pokrovski. «Niikaua kui me ei lahenda narkomaanide probleemi, ei lahene ka muud küsimused,» lisas ta.

Heteroseksuaalse kaitsmata vahekorra kaudu on HIVi saanud 47 protsenti registreeritud viirusekandjatest. Vähem esinevateks põhjusteks olid viiruse edasikandumine emalt lapsele (0,6 protsenti) ja nakatumine homoseksuaalse varekorra kaudu (1,5 protsenti).

«Venemaa on ainus riik maailmas, kus süstivad narkomaanid moodustavad HIViga nakatunutest üle 50 protsendi,» lausus Pokrovski, kritiseerides riigi olematut ennetuspoliitikat.

«Riigi eraldatud summad ei suuda katta isegi HIV-positiivsete ravikulusid, mis siin rääkida uute juhtude ennetamisest.» Tasuta arstiabi saab kolmest nakatunust vaid üks, sest rahastamine on puudulik ja ka ravimid ise üldjuhul ebakvaliteetsed.

Venemaal kokku tegutseb vaid natuke üle saja aidsikeskuse, kus tegeletakse HIVi-diagnoosi saanute raviga. Seega ressursid on väga piiratud, märgib Moscow Times.

«Ravi ise on ebaregulaarne ja madala tasemega,» ütles väljaandele patsientide kaitse projektijuht Andrei Skvortsov. Viimase kuue aasta jooksul on neile esitatud mitmeid kaebusi puudulike ravimivarude kohta Venemaa eri piirkondades. Skvortsovi sõnul pole muudatusi loota, sest HIVi raviks eraldatud eelarvet kärbitakse iga aasta.

«Kõige kehvem lugu on see, et terviseametnikud kaaluvad nüüd pigem odavamate ravimite ostmist, millest osal on aga kohutavad kõrvalnähud. Nende loogika on, et teie võtate seda, mida meie anname,» ütles Skvortsov, märkides, et lisaks alustatakse raviga tihtipeale alles nakkuse hilisemas faasis, kus patsiendi immuunsustase on juba langenud.

1990. aastatel arutati ka asendusravi võimaldamist, see ei leidnud ühiskonnas aga suurt toetust ning HIViga nakatunute aina kasvav kogukond elas paralleelmaailmas edasi.

Olukorras, kus asendusravi on seadusega keelatud, jääb süstalde vahetamine ainsaks viisiks, kuidas nakkuse edasikandumist vältida. Lisaks on vähenenud HIVi-vastase võitluse abiprogrammide arv. Kui 2009. aastal tegutses neid ligikaudu 75, jõudes seeläbi ligikaudu 135 000 inimeseni, siis nüüd on neid vaid 16, mis tähendab, et abi saab maksimaalselt vaid 13 000 sõltlast.

Narkomaanide koguarvu Venemaal hinnatakse 2,5 miljonile. «Sellises olukorras saavad need programmid tegeleda vaid nakatunute aitamisega, aga mitte epideemia peatamisega,» ütles Moscow Timesile Andrei Rõlkovi sihtasutuse president Anja Sarang.  

Sarangi sihtasutus on üks viiest aidsiennetusega tegelevast mittetulundusühingust, mis lisati välisagentide nimekirja. Sammuga kaasneb pidev raporteerimine võimudele, suurenenud bürokraatlikud kohustused ja välkkontrollid. 2012. aastal vastu võetud seaduse järgi peavad Venemaal kõik välisriikidest rahastust saavad organisatsioonid registreerima end välisagentidena.

«Paljude väikelinnades tegutsevate MTÜde jaoks muutub see kõik liiga ajamahukaks ja nii panevadki nad pigem uksed kinni,» rääkis Sarang, lisades, et Vene ametkondades kehtib jätkuvalt mõtteviis, et süstlavahetuspunktid ja seksuaalharidus propageerivad uimastite kasutamist ja kaitsmata vahekorda astumist.

Samas tundub, et esimest korda aastakümnete jooksul on see sõnum kohale jõudmas ka valitsusele, sest põhjuseid, miks sellega mitte tegeleda, jääb aina vähemaks. «Kuigi maailmas pole veel leitud täielikku HIVi ravi – teadlased on sellele juba lähedal –, siis seda, kuidas haiguse levikut peatada, teame me juba praegu,» rääkis UNAIDSi Ida-Euroopa ja Kesk-Aasia piirkonna eest vastutav Saldanha.

Nii on nimetanud olukorda avalikult kriitiliseks Vene tervishoiuminister Veronika Skvortsova, peaminister Dmitri Medvedev allkirjastas möödunud kuul aga uue strateegia, mille eesmärk on epideemia 2020. aastaks kontrolli alla saada. Moscow Timesi sõnul on tegemist väga üldsõnalise dokumendiga, kus räägitakse küll leviku piiramise olulisusest, aga puudub selge tegevusplaan, kuidas seda kavatsetakse saavutada.

Märksõnad
Tagasi üles