Sisukord
Eesti
Postimees
03.12.2016
Eesti Repinskit on noorukina karistatud kriminaalkorras Karm napsupoliitika tõmbab ettevõtte liistule Mälumäng Savisaare viimane reetja (14) Horoskoop Male Palju õnne Dilbert Rõõm ja kurbus üheskoos Tagakülg Eesti lühiuudised Reservväelased kogunesid välkõppuseks Tsahkna tahab ise otsustada (5) Majandus Maksureform külvab segadust ja vastuolusid Välismaa Seksitööstus nõuab aina rohkem Nigeeria naisi Soomes asüülita jäänud nigeerlased sattusid tagasi Itaalia tänavatele Hollande'i püüe näida normaalne nurjus (1) Referendumi mõju Itaaliale ja ELile on ettearvamatu Välismaa lühiuudised Arvamus Tiina Kaukvere: sõltuvushaigus, mida ma põen* (24) Siberi Kuningas (1) Arvamusliider Madis-Ulf Regi: minu päevik 2016 Juhtkiri: nutulauluks pole põhjust (1) Tähelepanu, Savisaart kaitstakse! (3) EKI keelekool: topeltstandard Postimees 1931. aastal: Soomes on mässukavatsusi Neeme Korv: peata pealinn, kui kaua veel? (15) Peeter Langovitsi tagasivaade: spordist poliitikasse Vestlusring: Eesti keel on edulugu Kultuur Tiina Laanemi ambitsioonikas amps Eesti iseseisvusvõitluse epitsentris Elu läheb ikka edasi… Nädala plaat. Igavesti põlev Metallica Aja auk. Gammakiirte mõjust saialilledele Nädala plaat. Tähepoiss popivabrikus Vaata, kes kandideerivad arhitektuuripreemiatele! Eesti kultuuri täheatlas: Eesti esimene (haritlaste) parlament Sport Värske maailmameister rabas vormelisõpru ootamatult karjääri lõpuga Spordi lühiuudised Eesti läheb üleolevatele vastastele kätte maksma Suusasprinteritest tehti vägisi suured taktikud (1) Eesti esimesed eliittreenerid: edu toovad töö ja pere tugi Mis tunne on joosta 100 km Eesti parima ajaga? AK Hiinas vaikust otsimas Levašovo: eesti rahva kannatused Peterburi lähistel (9) Eesti iseseisvusvõitluse epitsentris Tiina Kaukvere: sõltuvushaigus, mida ma põen* (24) Nädala plaat. Igavesti põlev Metallica Ku tahame panustada Hiinale, vajame paremaid teadmisi Aja auk. Gammakiirte mõjust saialilledele Nädala plaat. Tähepoiss popivabrikus Eesti kultuuri täheatlas: Eesti esimene (haritlaste) parlament Vestlusring: Eesti keel on edulugu Tarmo Soomere: kuidas kauge ja külm Lõunaookean meie kliimat säilitab? (6) Arter Brad, kuhu tunded jäid? Embassy süsimust stiiliparaad Hoiatuseks lastevanematele: popist jõulukingitusest võib saada tüütu kohustus Sõiduproov: Škoda Kodiaq. Kodiaqi karu Moodne jõulupidu: labrakast mõtestatud ürituseks Lihaküpsetamise saladus Lasnamäe nõlval Kaja Kallas: aitamisest (1) Mis tunne on joosta 100 km Eesti parima ajaga? Õlleilm on nagu seiklus «Spagaat ei tohi olla kinnisidee!» Helle Laas: ma ei ole mingi täiskasvanu Meelelahutus Koomiks Sudoku

Tsahkna tahab ise otsustada

7 min lugemist
Margus Tsahkna. FOTO: Jaanus Lensment

Kaitseminister ei pea olema rahvusvaheline diplomaat, vaid inimene, kes toob valitsusest ära reaalset kaitsevõimet suurendavad otsused, sõnastab oma eesmärgi värske kaitseminister Margus Tsahkna (IRL).

-Miks te kaitseministriks hakkasite? Te olete ju läbinisti sotsiaalala mees!

Ma tahtsin tuua esimest korda üle pikkade aastate oma erakonna delegatsiooni valitsuses ka naise ja väga kompetentse inimese. Selleks on Kaia Iva. Kuna ma olin teinud sotsiaalministeeriumis pooleteise aastaga ära suured muudatused – eeltöö on kõik tehtud –, siis oli loogiline, et Kaia (Iva – O. K.) tuleb sellele kohale.

Teiseks, need koalitsioonilepingus saavutatud punktid – investeeringute kava, majanduse elavdamine ja maksureform – olid olulised ellu viia. See tähendas, et erakonna esimees pidi olema valitsuses. Kuigi välja paistab, et Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) ministrikohtadega jäi kõik samaks, ainult üks tuli juurde, alustati tegelikult ministrikohtade üle läbirääkimisi nullist. Väga tihti on nii, et erakonna esimees eriti valida ei saa, mis ametikohale ta läheb.

-Tõesti? Mina olen kuulnud sellist versiooni: rahandusminister Sven Sester, keskkonnaminister Marko Pomerants ja justiitsminister Urmas Reinsalu lihtsalt keeldusid tooli loovutamast. Marko Mihkelson oli ainus, kes järele andis.

Ei ole saladus, et ka minu eelistus kaitseministri kohale oli Marko Mihkelson. Kuid see, et erakonna esimees võtab valitsuses märgiliselt tugeva positsiooni, oli erakonna otsus. Minu isiklik valik oleks olnud jääda juhtima riigikogu fraktsiooni, aga see poleks olnud viisakas koalitsioonipartnerite suhtes.

Kui vaatame rahandus- ja justiitsministri kohta, siis meile ei ole antud aega, et tuua sinna täiesti uued inimesed, kellel võtaks sisseelamine mitu kuud aega. Kuna Isamaa kannab valitsuses väga suurt vastutust, siis oleks olnud väga raske ministrikohtades suuri muudatusi teha. Minu vastutus oli, et ma saadan valitsusse delegatsiooni, mis on esimesest minutist kohe töövõimeline.

Me arutasime eestseisuses kaks ja poolt tundi nii, et kõik said välja öelda, mis nad arvavad. Otsus tuli lõpuks konsensuslik. Minu ülesanne on, et valitsus oleks sisult isamaaline. Seega on mul palju laiem roll kui ainult kaitseministri oma, pean olema poliitilise jõu esimees ja seda asja tõmbama.

-Kaitseministri amet on poliitiliselt üsna muretu. Aga kuidas te kavatsete hoida IRLi valijaid koalitsiooni liikmena, mis ühest otsast kaitseb Eestit, aga teisest toob tagasi venekeelse hariduse?

Ma ei oleks läinud mingil juhul valitsusse, mis oleks tahtnud tuua tagasi venekeelset haridust, õõnestada julgeolekupoliitika aluseid või soovinud rahvusriigi olemuse kõigutamist. Kui vaadata koalitsioonilepingut, siis see on sisult väga isamaaline. Selle valitsuse majanduspoliitika on nii parempoolne, et ma arvan, et Reformierakond võimul olles ei kannataks seda parempoolsust tegelikult välja, vähemalt nii on viimased aastad näidanud.

Kui vaadata keele- ja kodakondsuspoliitika aluseid, siis on väga selgelt kokku lepitud, et neid ei muudeta. Seesama jutt, et muuta põhikooli- ja gümnaasiumiseadust ja kaotada  keeleõppe suhe 60:40 gümnaasiumis ära – me oleme kokku leppinud, et seda teemat ei avata.

Eestis on viimased 20 aastat olnud üks paradigma, mis tuleb alati valimistel eriti nüri konfliktina esile ja milles on ka minu erakond osalenud: kes suudab kõige rohkem võidelda Edgar Savisaare vastu. Ideede võistlust, maailmavaate võistlust ei ole tegelikult olnud. See erakond, kes paneb oma viimased 500 000 eurot sellele primitiivsele konfliktile, võidab valimised.

Selle tulemus on, et pärast valimisi on ühiskond lõhki ja see on julgeolekuoht. Edgar Savisaar on Eesti poliitikast läinud. Tuleb kehtestada uus paradigma ja see on, et kõik need inimesed, kes siin on ja tahavad kaasa aidata Eesti asja ajamisel, peavad selle võimaluse saama.

-Mäletatavasti pidi teie eelkäija Hannes Hanso koalitsioonivahetuse järel USAs hajutama liitlaste hirme Kremli-pöörde ees Eestis. Kui veendunud te olete, et teie koalitsioonipartnerid ei anna peagi uut alust välismaailmale seda arvata?

Mul on tegelikult väga kahju, et vist esimest korda alates 1991. aastast ei suutnud üks erakond võimult väärikalt lahkuda. Kui veel ametis olev, kuid lahkuv välisminister (Jürgen Ligi – O. K.) andis Prantsuse televisioonis sellise intervjuu, mis läheb kirja iga meie liitlase välispoliitilisse memosse, siis selle jama likvideerimisega oleme siin kõik tegelenud. See oli esimene asi, millega ma kaitseministri ametisse tulles kokku puutusin.

Mis puudutab Keskerakonda, siis oleme saavutanud väga tugeva kokkuleppe. Kui mõni koalitsioonipartner ei taha või ei soovi seda täita, siis ma käsitlen seda koalitsioonilepingu rikkumisena ja sellele järgnevad muud sündmused. Täna ei ole selleks mingit alust.

-Kas eelmine kaitseminister Hannes Hanso jättis teile ümbriku kolme nõuandega?

Ümbrikut ei jätnud, aga päev varem saime kokku. Ta rääkis, mis otsused on tehtud. Ma võin öelda, et ta oli väga hea kaitseminister. Sellised otsused, mis puudutasid just ministeeriumi sisemist korraldust, olid väga olulised. Ta küsis, kas ma tahan edasi ajada mõningaid teemasid, millega tema on alustanud.

-Näiteks?

Kõik, mis puudutab kaitsevõimekuse suurendamist ja liitlaste vastuvõtmist. Tema algatus oli ka see, et meil oleks rohkem naisi kaitseväes. Ütlesin talle, et selle pärast ei ole mõtet muretseda. Sotsiaalkaitseministrina ma ju tegelesin ka nende teemadega, et naiste rolli suurendada, ja kaitseväes see kindlasti jätkub.

-IRLi seostatakse pigem nägemusega, et naiste roll peaks piirduma kiriku, laste ja köögiga.

Neil siltidel, mida on üritatud Isamaale külge kleepida, pole mingit alust. Naiste ja meeste vastandamine on minu jaoks arusaamatu teema. Ka oma eelmises ametis sotsiaalkaitseministrina tõstsin ma väga tõsiselt kilbile just nimelt võitluse naistevastase vägivallaga. Minu meelest on see elementaarne, et anda kõigile inimestele võimalus kaitsevõimes kaasa lüüa. Asja mõte on see, et eesti ühiskonnas oleks võimalikult palju neid inimesi, kes valmis olles saaksid panustada. Teine teema, mida tahan väga ajada, on noorte isamaaline kasvatus. Oma riigi ja Eesti asja ajamise kasvatamine.

-Ajateenistust te läbinud ei ole, aga olete kaitseliitlane. Kui tihti metsa õppusele satute?

Ma olen 1977. aasta käik, kes on arvatud ülikoolist reservi. Väljaõpet ma saanud ei ole. Kuulun Kaitseliitu, aga ei ole väga aktiivne liige. Põhjus on selles, et olen pidanud ministriametit, aga ma tean, kuidas need asjad käivad.

-Te olete riigikaitses uus tulija, keda on värskelt briifitud Eesti iseseisva kaitsevõime seisust ja piiri taga ähvardava ohu suurusest. Milline seis on?

Ma tean kogupilti. Vaadates, mida Venemaa teeb, kuidas ta käitub ja milleks valmistub, millised on tema kaitsedoktriinid ja tegelik sõjaline võimekus, ei ole meil muud võimalust kui minna edasi sellega, mida oleme seni teinud.

Olen endale pannud konkreetse eesmärgi: minu ülesandeks on mitte olla rahvusvaheline diplomaat, vaid inimene, kes peab valitsusest tooma ära need otsused, mis puudutavad reaalse kaitsevõime suurendamist. Üks suur asi, mida ma pean siin võiduks, on rahvuslike investeeringute programm. Selle esimene prioriteet on laskemoon.

-Kas tegu on kosmeetilise lisarahaga või saame teatud relvasüsteemid – nagu näiteks liikursuurtükid – tõesti ennaktempos soetatud?

Ma ei hakkaks konkreetsetest asjadest rääkima, aga kaitseministeeriumis on see nimekiri selge ja teadmine olemas. Mida vähem siia poliitiliselt sekkuda, seda parem. Meie ülesanne on ennaktempos täita lüngad, mida me täna prognoositud majanduskasvuga ei täida. See tuleb kompenseerida kuskilt mujalt ja selleks ongi see investeeringute programm.

Kolme aasta jooksul on see suurusjärgus 315 miljonit eurot, millest minimaalselt 60–70 miljonit läheb kaitseinvesteeringuteks. Arvestades, et Eesti kaitse-eelarve aastas on üle 400 miljoni, on see oluline panus.

-Mille arvelt see raha tuleb?

Eesti riik on kogunud reserve ja meil on kavas osaliselt viia börsile või erastada terve rida Eesti riigile kuuluvaid ettevõtteid. Prioriteet on, et me hoiame konservatiivset eelarvetasakaalu. Kuidas me täpselt vahendeid fondi kaasame, selle töö teeb ära rahandusministeerium.

Ma üldse ei välista, et seda saaks teha näiteks kas rahvaaktsia või väga madala protsendiga laenu abil. Küsimus on julguses mõelda väljapoole sellest kastist, mis meil on ees olnud. Reaalne kaitsevõime on kriitilise tähtsusega küsimus. 

-Kaitseväge on viimasel ajal tabanud skandaalid. Mereväelaev vedas kriminaalses koguses salakaupa. Kõrge ohvitser tegi kriminaalses joobes avarii, põgenes sündmuskohalt. Ta lahkus, aga võeti kohe uuesti tööle Kaitseliitu. Kuidas te sellele ministrina vaatate?

Ma kindlasti ei tolereeri seda. Kaitsevägi on väga adekvaatselt  tegutsenud – reageering oli kohene, tehti järeldused ja otsused. Kaitsevägi on nendes küsimuses eeskujuks paljudele teistele, kes ei suuda selliseid otsuseid langetada. Igas suures struktuuris tuleb ette eksimusi, aga oluline on reaktsioon.

-Eestisse on tulemas brittide juhitav raampataljon, 800 noort meest ja naist. On teada, et kaitsevägi on pisut mures – britid on pidutsejad ja sattunud laigulises vormis ka mujal riikides sekeldustesse. Kas oleme valmis, et kõik ei uudised ei pruugi olla head?

Meil saab olema üle 1100 professionaalse sõjaväelase koos varustuse ja väljaõppega, iseseisva lahinguvõimekusega. See on väärtus, mida me saame ja mis kaalub üles kõik muu. Need kogemused, mis meil juba siin olevate liitlastega on olnud, on sellised, mis kindlasti aitavad. Oluline on, et oleksime selleks valmis. Pean tunnistama, et esimesest päevast peale olen ma nende teemadega tegelenud.

-Liiguvad jutud, et kevadel tehakse USA presidendi Donald Trumpi jaoks NATO tippkohtumine, et veenda teda NATO senist joont jätkama. Kuidas te kavatsete meenutada USA uuele juhtkonnale eestlaste teeneid ja seda, et me oleme kollektiivkaitse nimel veest ja tulest läbi käinud?

Seitse-kaheksa aastat tagasi oli mul hea võimalus olla 1,5 kuud USA riigidepartemangu organiseeritud koolitusväljaõppel. Iowas teadsid väga erineva tasemega poliitikud, et per capita ühe inimese kohta oleme just meie see riik, kes on kõige rohkem panustanud. Meie teod räägivad väga palju.

Eks täna ootavad kõik, mis liini USA uus administratsiooni võtab. Need küsimused on igal pool üleval.

Euroopa pani kindlasti kihama see Donald Trumpi sõnum, et me aitame neid, kes ise maksavad. See tundub väga robustne, aga läheb hästi kokku sellega, mida Eesti on teinud. Selle filosoofia järgi on meil piisavalt palju argumente, et oodata liitlassuhte jätkumist. Ma täna ei näe märke, miks ei peaks.

-Te ei muretse, et administratsiooni liige on nimetanud Eestit Peterburi eeslinnaks?

Kõiki fraase võib tõlgendada, aga oluline on see, mis tegelikult pärast ametisse astumist tegema hakatakse. Kindlasti ei tohi me hakata enda valitud liinis kahtlema. Meie liin on, et  oleme väga tugevalt integreeritud liitlastega majanduslikult, poliitiliselt, riigikaitseliselt. Isegi mõtlemine mingi teise suuna peale oleks totaalne viga.

-Räägime Euroopa kaitsealgatusest. Kas pooldate brittide lähenemist, et NATO kõrvale pole vaja eraldi Euroopa vägesid, või vastupidi?

Iga samm, mida suudame astuda selles suunas, et Euroopa riigid teeks reaalset sõjalist koostööd ja me oma sõjalist võimekust suurendaksime, on see, mida Eesti peab toetama. Iga struktuur, mis liigub reaalse kaitsevõime tekkimise suunas, tuleb kasuks. Kõiki struktuure tulebki arutada ja Eesti ei ole kindlasti riik, kes sellele kõigele «ei» ütleb. Kui Euroopa peaks otsustama suurema sõjalise koostöö kasuks, siis peab see olema teostatav ja reaalne.

-Mis on kõige suurem muutus, mille Margus Tsahkna aeg kaitseministrina riigikaitsesse toob?

Minu eesmärk on, et plaanid täituks ressurssidega kiiremini, kui tegelikult on planeeritud. Teiseks, laiapindse riigikaitsest arusaamine ja rakendamine peab saama hoogu juurde: needsamad õppekogunemised, töö noortega ja naiste kaasamine riigikaitsesse. Realistlikult saan aru, et see aeg kaitseministrina ei ole neli aastat, aga ma tean oma tugevusi. See meeskond ministeeriumis ja kaitseväes on maailma tipptasemel profid. Eesti riigikaitse on tegelikult väga heades kätes.

Seotud lood
    02.12.2016 05.12.2016
    Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
    LOGI SISSE
    Sul ei ole kontot?
    Loo Postimees konto