Praegusel keerulisel ajal on Euroopa poliitikute ja ametnike hulgas tunda uut tõsidust ja otsustavust, et teha ära lihtsa inimese jaoks kasulikud asjad, ütles Rootsi ELi asjade ja kaubanduse minister Ann Linde (sotsiaaldemokraat) intervjuus Marti Aavikule.
-Mõned ütlevad, et Euroopa Liit on sügavas kriisis? Milline on teie hinnang?
Ma ei ütleks «sügav kriis», vaid väga-väga väljakutseterohke aeg Euroopa Liidu jaoks. Sellel on mitmeid põhjusi. Endiselt võime näha finantskriisi tulemusi.
-Mida te konkreetsemalt silmas peate?
On tehtud liiga vähe pingutusi nende poliitikate nimel, mis on tõepoolest head tarbijatele, töölistele, tavalistele inimestele. Pingutused on läinud selleks, et saada makroökonoomika õigeks, päästa panku, päästa võlgades riike. Ma arvan, et on tõepoolest vaja, et Euroopa Liit annaks tavalistele inimestele nähtavat tulemust.
Siis oli migratsioonikriis. Loomulikult oli see suur väljakutse ELile, ja ma arvan, et EL ei seisnud oma vastutuse kõrgusel. Siis on Brexit. Kui üks suur liikmesriik lahkub, siis loomulikult tõuseb küsimus, et miks nad ei taha jätkata koostöös. Ja siis on veel õigusriigi teemad. Seega on väga murelikuks tegev olukord.
Samal ajal, positiivsel poolel, on ka uus tõsidus poliitikute ja ametnike seas. Olin esmaspäeval konkurentsinõukogus, kus võeti vastu kaks väga tähtsat otsust. Kõige pikem vaidlus ELi ajaloos jõudis lõpuks tulemuseni. See on Euroopa ühtne patendisüsteem, millel on äärmiselt suur tähtsus Euroopa äridele. Teiseks keelatakse piirkondlik blokeerimine – netikauplused ei tohi enam teha hinnas vahet sõltuvalt sellest, millisest riigist klient on. See on tavalistele tarbijatele tohutu võit.
-Kas te usute, et sellised kasulikud, ent siiski tehnilisena kõlavad muutused suudavad üldist meeleolu mõjutada?
Pärast Brexiti rahvahääletust oleme näinud, et liikmesriikides on küsitluste järgi tõusnud soov ELi jääda. Inimesed on hakanud mõtlema sellele, mis on ELis kasulikku. Lisaks on üha selgemaks saamas, et Ühendkuningriigi lahkumine on seotud raskustega. Poliitikud on aru saanud, et EList tuleb rääkida.
Näiteks Rootsis oli ELi puudutava info, teadmiste ja mõjutamise uuring. Tulemus oli üsna šokeeriv. Selgus, et olulistes gruppides – nagu poliitikud, ametnikud, õpetajad, ajakirjanikud – olid teadmised ELi kohta vähenenud võrreldes selle ajaga, kui Rootsi ELi liikmeks sai (1995). Loomulikult, kui sa ei tea midagi ELi kohta, siis sa ka ei oska ELi otsuseid mõjutada. Koostöös äriorganisatsioonide ja ametiühingutega alustame nüüd ELi ja selle otsuste mõjutamise kohta info jagamist. Ka hakkab valitsus ELi eelnõude kohta küsima huvitatud osapoolte arvamusi märksa varasemas asjaajamise järgus kui seni.
Poliitikud saavad aru, et ei saa esineda viisil, justkui ei mõjutaks EL kodanike elu ja justkui ei saaks nemad ELi mõjutada.
Ilma adekvaatse informatsioonita on igasuguste exit’ite võimalus suurem. Meil Rootsis on ksenofoobne erakond, mis praegu nõuab referendumit Rootsi EList lahkumiseks. Ja see ei ole väike partei. Sedasorti nõudmistel ja tunnetel on kusagil juurpõhjus.
-Milline on Rootsi positsioon Brexiti suhtes? Kumb on tähtsam, kas brittidega võimalikult tihedasse ühendusse jäämine või range «ei mingit üksikute hüvede noppimist»-joon?
Absoluutne prioriteet on, et allesjääva 27 liikmesriigi ühendus toimiks. Samal ajal on Rootsil väga tugevad majandushuvid Ühendkuningriigis. Seal elab ka 100 000 rootslast. Seal on mitu tuhat Rootsi ettevõtet. Ühendkuningriik on meie jaoks teenuste ekspordi sihtkohana kolmandal ja kaupade ekspordi sihtkohana neljandal kohal.
Meie eelistaksime, et nad jääksid ühisturule. Aga pole võimalik olla ühisturul ja keelduda maksmast ühisesse eelarvesse, mitte järgida ühiseid reegleid ja keelduda inimeste vabast liikumisest.
Probleem on muidugi see, et me ei tea, mida nad küsivad. On nii palju erinevaid signaale eri ministritelt. Peame ootama ja vaatama ametlikke ettepanekuid. Siis alles saavad 27 ELi liikmesriiki reageerida.
-USAs valiti presidendiks Donald Trump, kes on lubanud globaliseerumise peatada, kaubanduslepingud uuesti läbi rääkida. Mida see Euroopale ja Rootsile kaasa toob?
Kahjuks ilmselt peatuvad TTIP läbirääkimised (ELi ja USA kaubandus- ja investeerimisleping – toim). Sellel on tohutu majanduslik mõju, sest kui meil oleks maailma kahe suurima majanduse vahel vabakaubandusleping, tähendaks see palju mõlemale poolele.
Ka ses asjas pole poliitikud teinud head tööd nende inimeste probleemidega, kes on vabakaubanduse tõttu kaotanud. Vabakaubandus on küll tekitanud palju rohkem uusi töökohti, ent on ka inimesed, kes on kaotanud töö, sest nende ettevõte pole enam konkurentsivõimeline. Nende jaoks on tarvis ümberõppesüsteemi, töötu abiraha, sotsiaalabi. Majanduse struktuurimuutuste koormat ei tohiks panna üksikute inimeste peale.
On tehtud väga halbu poliitilisi otsuseid, mille tulemusi me nüüd näeme. Esiteks pole osatud seletada, mida vabakaubandus tähendab. Teiseks pole hoolitsetud nende eest, kes töö kaotasid.
Meil Rootsis on kogemus 1970ndatest, kui meie varem suur laevaehitustööstus osutus järsku konkurentsivõimetuks. Loomulikult oli see valus nendele, kes kaotasid töö. Aga nad said uue koolituse, abiraha jne. Samamoodi oli tekstiilitööstusega jne.
Meie peaminister Stefan Löfven oli varem metallitööliste ametiühingu juht. Kui temalt küsiti, kas ta kardab uut tehnoloogiat, siis ta vastas, et kardab hoopis vana tehnoloogiat. Väikesed ja keskmise suurusega riigid sõltuvad ekspordist ja kui su konkurentsivõime langeb, siis sellel on pikaajalised halvad tagajärjed.
-Mida te silmas pidasite, kui ütlesite, et migratsioonikriisis polnud EL oma ülesannete kõrgusel?
Kui Süüria sõda muutus talumatuks ja inimesed hakkasid otsima asüüli, siis vaid viis ELi riiki 28st võtsid arvestataval määral pagulasi vastu. Paljud Euroopa riigid lihtsat sulgesid piiri ja ei võtnud vastutust. Ma arvan, et ELi jaoks polnud võimatu pagulasi vastu võtta, aga see peab olema jagatud vastutus. Ka ümberjagamise otsust, mis puudutas vaid 160 000 inimest, pole liikmesriigid järginud. Mina arvan, et ELil on tarvis uut asüülisüsteemi, ja kõik riigid peavad koormat kandma.
Meile tuli eelmisel aastal 163 000 pagulast. 35 000 neist olid saatjata alaealised, enamik noored poisid. Kuna me tahame head integratsiooni, siis polnud võimalik jätkata tempoga 10 000 pagulast nädalas, sest meil polnud nii paljude jaoks head vastuvõtusüsteemi. Kuna teised maad oma vastutust ei kandnud, siis pidime ka meie tegema ajutiselt (3 a) seadusega raskemaks Rootsi tulemise.
-Milline siis on teie arvates kõige tähtsam lahendusviis? Kas püüda hoida pagulasi võimalikult lähedal nende päritolumaale ja aidata neid seal või jagada pagulased ELi riikidesse laiali?
Tuleb teha mitmeid asju. EL on hakanud tegelema Süüria naaberriikides olevate pagulaslaagritega, et inimestel oleks seal elu võimalik. Tegeleda tuleb kaubanduse vabastamisega, rahu hoidmise ja konfliktide piiramisega, et inimestel poleks vaja põgeneda. Kokkulepe Türgiga on väga tähtis.
Samas tuleb ELis ka koormat jagada. Me ei saa istuda Euroopas ja lihtsalt iga päev vaadata televiisorist, kuidas Aleppo pulbriks pommitatakse, ja öelda, et meie siia ühtegi põgenikku ei võta.
-Aleppo on hea märksõna Venemaa juurde jõudmiseks.
Meie arvates on vastuvõetamatu see, kuidas Venemaa ja al-Assad Aleppot pommitavad. Arvame, on vaja kasutada diplomaatilisi teid, et Süüria kodusõda lõpetada. ÜRO Julgeolekunõukogu, mille ajutiseks liikmeks Rootsi 2017. aasta 1. jaanuarist saab, peab väga tõsisel viisil selle nimel tegutsema.
-Kui te niigi teete tihedat koostööd nii NATO kui ka üksikute riikidega, siis miks mitte astuda demokraatliku lääne riikide kaitseühenduse liikmeks?
Nii Rootsi kui Soome valitsus on endiselt, pärast paljusid aastaid kaalumist seisukohal, et meie ja meie piirkonna julgeolek on parimal viisil kaitstud, kui me ei ole liikmed, aga oleme väga tihedas koostöös nii teiste riikide kui organisatsioonidega. Me ei arva, et saaksime NATOga liitudes midagi juurde. Samas pole meil midagi NATO vastu. Osaleme rahutagamismissioonidel. Meil on partnerlus, mis on väga viljakas.
/nginx/o/2016/02/05/5015135t1heefe.jpg)