«Vaata, kui laps kooli läks, oli ta punane nagu mõni ilus õun, nüüd aga, Jõulu ehk Jaani päeva aegu, on ta kui närtsinud ehk külmast näpistatud lilleke.» Nõnda ütlevad mõned laste vanemad, sest nemad arvavad, et see sellest tuleb, et lapsed koolis üksnes nagu vangis suure hirmu all on, kus neid armuta piinatakse, aga prii ehk kosutamise aega sugugi ei anta.
Kes kooli-elu tõesti ei tunne ehk oma koolis-oleku juba ära unustanud on, see arvab ka, et kooliõpetaja üksnes ilma armuta inimene ehk laste kiusaja on. Kuula aga ka, mis mõni kooliõpetaja ütleb, kui ta kaebab: «Kui lapsed, nimelt koolis käimise hakatuses, kooli tulevad, siis on nad nagu metsalised, kes sõna ei kuula, vaid käratsevad ja mässavad nõnda, et kõrvad lukku lähevad; säärased lapsed löövad üksteisel suud ja silmad lõhki ja viimati kaelaluu murravad!»
Kellel on nüüd õigus, laste vanematel või kooliõpetajatel?
Meie peaksime Inglasi, kes laste priitahtlikkude mängude ja lustipidamise eest kõigest jõuust hoolt kannavad, omale eeskujuks võtma, sest meie näeme et nemad oma noore sugu mõnusa kasvatamise läbi meist paljus leidustes ja alguspäralistes asjades, mis iseäranis teritatud vaimu tunnistavad, suure sammu ees on.
Et küll igal mängul ja rõõmustusel oma püüd on, siisgi peame oma lastele nii palju priiust andma kui vähegi võimalik ja neid mitte üle liig kaua lapsemähkmetes ja nööri otsas (kindergärteln) pidama, ku meie mitte ei taha, et nendest õrnad potililled ja suhkrumunad välja tulevad. 6.12.1890
